Kaire Uusen

FOTO: Erakogu

Kui tahame püsima jääda, peab Eesti rahvaarv kasvama – nii tõdeti juba 1930ndatel, kui arutati, kas eestlasi võiks 1950. aastaks olla kaks miljonit. Kõik märgid näitasid siis ja näitavad praegugi, et seda ilmselt ei juhtu, seega peavad eestlased leidma mingi teise tee, kirjutab Kaire Uusen.

Tellijale

Maailmas pakuvad alati kõneainet ja tekitavad imetlust lood, kuidas üks inimene suudab võidelda suure hulga vaenlaste vastu. Nagu Kentuki Lõvi. Väike eesti rahvas väärib samuti sõnumit, et alati ei määra mass seda, kui võimsad ollakse.

Selline näide on mul võtta ka isiklikust kogemustest, kui 1990. aastate algul ütlesid ameeriklased Ühendriike külastanud eestlasele imetlusega, et teie, eestlased, olete üks väheseid rahvaid, kes suutsid venelaste vastu võidelda. Mitukümmend miljonit teid on? Kuuldes, et natuke üle miljoni, vajus neil suu lahti. Nad olid olnud kindlad, et eestlasi on vähemalt paar-kolmkümmend miljonit, sest kuidas muidu saab Vene võimu vastu võidelda.

Suureks saab ka heategudega. Mu kooliõde rääkis oma reisist Itaaliasse, kui nad pika autosõidu järel sattusid öösel telkima ühe apelsiniistanduse lähedusse. Hommikul vaatas kuri suure ninaga istanduseomanik nende telgiuksest sisse, ent kuulnud, et öised rändurid on Eestist, langes ta naistele pisarsilmi kaela ja ütles: «Vaadake, kogu mu istanduse turvas on pärit Eestist!» Ta kostitas eestlastest «kangelasi» hea ja paremaga ning andis puuvilju kaasagi. Kes oleks osanud arvata, et Eesti muld kasvatab magusaid apelsine?

Hiljuti jäi mulle Eduka Eesti konkursile saadetud arvamuslugudest silma rootsi keele tõlgi Taavi Alase mõte kutsuda Eestisse meie hõimurahvaid – näiteks rajada siin maride, udmurtide jt külad või piirkonnad. Nende n-ö kultuuripesad, nagu on Põhjamaades saamidel ja Soomes rootslastel.

Eestis on palju tühja maad, tühje külasid, mida annaks täita küll.