Nika Kalantar: «Vali üks või teine!» – mitmerahvuselise tausta võlu ja valu

Nika Kalantar: «Kui me ei kontrolli oma nime, siis kaotame kontrolli selle üle, kes me oleme.» Foto: Nika Kalantar

Meie ühiskonnas ei mõisteta, et isiksus võib koosneda omavahel radikaalselt erinevatest pooltest. Nii jutustan ma rõõmuga kõigile oma ebatavalistest esivanematest, kuid muutun alati ettevaatlikuks, kui keegi mind seepeale nõudlikult usutlema hakkab: «Aga kes sa siis ikkagi oled?» Sedapuhku ütlen ma, et olen samblik – keegi, kel pole sügavaid juuri, kirjutab Nika Kalantari Feministeeriumi venekeelse portaali avaloos.

Kuidagi on nii juhtunud, et töötades üsnagi suletud keskkonnas, on mul tekkinud harjumus meie koristajatele vähemalt naeratada, kui mitte teretada. Loogiline – töötan nendega ju samas majas. Ja kui mitte, siis piirdun vähemalt viisaka peanoogutusega.

Hiljuti saadeti mind tööasjus paariks päevaks teise hoonesse. Kõnnin mööda koridori, möödun koristajast, naeratan ja lähen edasi. Mõne aja pärast saame temaga tualetis jälle kokku. Tema pühib peeglit, mina püüan temast märkamatult mööda libiseda, aga tema hõikab mulle vene keeles järele: «Mis lahti?»

Asun end süüdlaslikult välja vingerdama: «Noh, te ju töötate, ma pärast…» Tema vastu: «Mul on juba kõik tehtud.»

No ja siis küsis ta juba, kas ma töötan seal, ma seletasin, et asendan, kõik teised on haiged, ja tema vastab:

«Ma vaatasin jah, et seal on kõik eestlased, aga sul, tüdruk, on vene nägu.»

Ma olen pärit venekeelsest perest, kuid sugulasi mul Eestis pole ja nendega, kes siin ei ela, ma ei suhtle. Ma käisin ka eesti koolis. Lisaks pole keegi mu peres pidanud end kunagi venelaseks. Seepärast löövad mind hetked, kui mind nimetatakse venelaseks, alati pisut tasakaalust välja. Olen venelane? Ei ole? Mõlemad variandid justkui sobiksid.

Rohkem ja vähem peavoolugrupid

Üldiselt osutavad teatud tunnusjooned, kas inimene kuulub mõnda peavoolugruppi: nimi, nägu, riietus jms. Eesti kontekstis kuulub sellisesse peavoolugruppi näiteks heteromees nimega Lauri, kelle kõrval esineb mitte nii väga peavoolugrupp «venelased». Sealjuures pole vahet, kelleks viimased end ise peavad – nagunii on nad kõigi jaoks venelased.

Ja siin läheb asi veelgi keerulisemaks, sest enesemääratlus on poliitiline akt. Selleks, et sattuda «venelaste» gruppi, tuleb läbi teha hulgaliselt katsumusi. Kust su vanaema pärit on? Mis on Jakuutia pealinn? A’ ütle midagi gruusia keeles! Ja igakord sama jant, mõlemalt poolt. Aga mis vahet sel üldse on? Need on ju kõigest sõnad. No mis vahet seal on, kui inimesed peavad sind hoopis lätlaseks, mitte ukrainlaseks? Sinus ei muutu sellest mitte kui midagi.

Samal ajal on etniline identiteet sügavalt isiklik teema. Meil on õigus konstrueerida oma identiteeti nagu me tahame ning teised peavad meie valikuid aktsepteerima. Midagi sarnast võib väita ka nime kohta. Kui jõuda üks päev järeldusele, et nimi on üle visanud ja vahetada selle vastavates instantsides ära, siis on see üks asi. Aga kui inimesed veendunult kutsuvad sind vale nimega, siis see on juba hoopis midagi muud. Nimi võib meeldida või mitte – mulle enda oma näiteks eriti ei meeldi – kuid ühtlasi muudab ta meid selleks, kes me oleme. Kui me ei kontrolli oma nime, siis kaotame kontrolli selle üle, kes me oleme.

Rahvus kui kultuuriline identiteet

Identiteet on tähtis, olgu ta poliitiline, seksuaalne või etniline. Mitte seepärast, et ta annab raudseid ja lõplikke tõdesid teise inimese kohta, nagu viitab natsionalistlik retoorika, vaid seepärast, et ta moodustab osa inimese kontekstist. Näiteks paljude parameetrite järgi pole mul õigust nimetada end armeenlaseks. Ent mina ja mu õde kasvasime üles teades, et me seda oleme. Osaliselt, ent siiski.

See teadmine mõjutas meie formeerumist täpselt sama palju nagu eestikeelne haridus, mille me saime. Sest rahvus pole ammu enam pelgalt vereküsimus, vaid tähendab üha enam ühist keelelist, geograafilist ja kultuurilist kuuluvust. Seetõttu võiksime eestikeelse hariduse tõttu nimetada end ka eestlasteks. Või pole see siiski piisav – kardan ma vahel – vähemalt kellegi meelest?

Nii näikse probleem peituvat osalt selles, et meie kultuuriruum pole suutnud omaks võtta hübriidsete identiteetide mõistet. Ei mõisteta, et isiksus võib koosneda omavahel radikaalselt erinevatest pooltest. Nii jutustan ma rõõmuga kõigile oma ebatavalistest esivanematest, kuid muutun alati ettevaatlikuks, kui keegi mind seepeale nõudlikult usutlema hakkab: «Aga kes sa siis ikkagi oled?» Sedapuhku ütlen ma, et olen samblik – keegi, kel pole sügavaid juuri.

Oluline on aga see, et ma ei ole ainus selline. Me funktsioneerime ühiskonnas küll probleemivabalt, kuid see pole mingi näitaja. Kui osa meie kontekstist ignoreeritakse, siis see solvab, teeb haiget ja kurjaks ning tekitab isegi häbi. Kuidas ma saaksingi otsustada, milline osa minu kontekstist on kõige olulisem? Kuidas suudan ma midagi oma vaaremalt kaasa võtta, kui mult nõutakse oma identiteedi ühe osa hülgamist? Ning kuni ei kao mentaliteet «vali nüüd kohe ja praegu, oled sa üks või teine», tekib minusuguseid veelgi rohkem.

Tegemist on Feministeeriumi vene portaali www.feministeerium.ee/ru avaloo tõlkega. Vene keelest tõlkinud Brigitta Davidjants.