Hando Runnel: mõtisklus enne neljandat adventi

Hando Runnel Foto: Sille Annuk

Olen minagi silmanurgast näinud või tähele pannud, et käib mingisugune seaduse loomine, millega tahetakse reguleerida natuke avaliku ja ajakirjandusliku sõna kasutamist. See pahandab või ehmatab mõningaid, ja seda nimetatakse suukorvistamise katseteks. Kuid ajalooline kogemus on ihus nii suur, et natuke mõtled iseseisvalt nende asjade peale, ja märkad, et need asjad ei ole nii hullud.

Ikka näed mõnikord inimeste nõutust, kuidas tõlgendada vabadust. Mõnes liinis on kujutlus, et vabadus peab olema iga üksiku inimese puhul otsast otsani ja totaalne. Aga peaaegu alati jõuan ma arutlusel selle vana tõdemuseni, et kogu inimlik olemine on ühiskondliku leppe peal. See tähendab vabaduse ja piirangute tasakaalu. Kõige kultuursem oleks, kui iga inimene oskaks tabada oma piiri. Kuid kui ei oska, on lepe vältimatu.

On väga lihtsaid näiteid, kus piiranguid peetakse loomulikuks, ja ka neid, kus piirangutes nähakse vägivalda või ahistamist. Näiteks kes on maailmarändur, see teab, et lendudel on reisijate kontroll igapäevane asi. Isegi peokutsetel on kirjas, et turvalisuse kaalutlustel külalisi kontrollitakse.

Kõige enam levinud olukord, kus me ei pane kontrolli enam tähelegi, on maanteeliiklus – ka Eesti maanteedel jälgivad sind elektronsilmad. Mida võimsamaks lähevad autod, seda suuremaks läheb surmaoht. Tähendab – mida suuremaks on läinud vabadus, seda enam näeme ka piiranguid.

Kui mõni hull kihutaja ütleb, et mulle ei meeldi need piirangud, siis sõidab ta lõpuks surnuks nii enda kui teised. Piirangud on vajalikud, et oleks tasakaal, et oleks kestmine ja püsimine. See on kultuuri põhiülesanne – pidevalt muutuvas ilmas leida tasakaalureegleid ja neid uuendada, sest areng on läinud nii kiireks.

See viib küsimuse juurde, kas sõnakasutust ja rääkimist tohib ka piirata. Kui kultuuriajalugu ette võtta, siis saab näha, et igal ajastul ja igas seisuses olid omad reeglid, mida tohib ja mida ei tohi, milles lepitakse kokku, milline on etikett kuningakojas või talupoegade hulgas.

Kui meenutada kirjaniku kogemust, kuidas sünnib üks raamat, võib ka selle juures näha oma reegleid. Mõned neist on vajalikud, mõned mitte nii väga. Mõnikord juhtus, et ilukirjaniku toimetaja või korrektor pani oma näpu külge ja ütles, et tuleb teha hoopis niimoodi. Toimetaja suva ja toimetajapoolne nõrk vägivald on alati olemas olnud. Näiteks kuulus Loomingu Raamatukogu toimetaja Lembe Hiedel oli küll vaba mõtleja ja natuke ka vabadusvõitleja, aga kui ta oma stiilitundega teksti süvenes, võis ka temaga konflikt tekkida.

Tema ütles: teie, noored autorid, ei oska kirjutadagi, aga vaat temast ja temast tegin ma täismehe! Ja võttis minu luulekogu kätte ja näitas, kuidas luuletused peaks olema kirjutatud, et oleks õigesti. Ma ütlesin, et ei taha niimoodi. Hea küll, ütles ta, siis ma ei tee ühtegi parandust. Ja ei teinudki.

Need on igavesed tülid. Ja miks ma räägin siin kirjandusest ja sellega natuke ka ajakirjandusest – sest sõnal on jõud ja vägi. Igal üksikul inimesel on oma sõna, ja sõna jõud on see üksik hääl.

Aga osa sõnakasutajaid koondub korporatiivselt ja nende sõna on võimendatud. Võtame kas või niimoodi: kui ma teen kodus näputööd ja asi ei lähe kombesse, ja ma ütlen kogemata «kurat!», siis laps ütleb, et isa, miks sa vannud. Aga kui mõelda ajakirjanduse peale, siis selle põhiomadus on tiražeeritus.

Kui sinu «kurat!» öeldakse 30 000-kordse võimendusega, on see umbes sama, mis võrrelda jahimehe lastud üksikut noolt võimsate kuulipildujate või lõhkekehadega, millega võib korraga terve väljatäie laipu tekitada. Kurja sõna vägi, kui see on võimendatud ja tiražeeritud, on kohutav jõud. Ja sinu üksik hääl ei ütle mitte tuhkagi.

Kas sõnakasutust tohib normeerida nagu maanteeliiklust? Kas saab kokku leppida, et meie oma kriitiliste sõnadega ei hävita inimest ja tasakaalu mõttes suurendame heade sõnade hulka?

Praegune ajakirjandus on läinud minu meelest seda lihtsamat teed, et kriitilist mahategevat sõna kasutatakse väga kergesti, aga kiitvaid sõnu on väga vähe. Kiidetakse ehk sadakonda edukat ettevõtjat, aga teised naljalt kiitust ei leia. See on õiglane mure.

Praegu ma julgeks öelda, et Eestis on käinud ja käimas seisuslik kihistumine ja ajakirjandus, kes klassikaliselt on olnud kogu rahva elu tõlgendaja ja eestvõitleja, on praegu valdavalt orienteerunud kõrgemale seisusele.

Need on need suurelised «ettevõtjad» ja rikkurite  «edetabeli tippu» kuulujad. Nendega tegeldakse, nende palle püütakse. Neist kirjutatakse küll veidi kriitiliselt ja veidi nagu pilkavalt, aga samal ajal on selle juures ikkagi igatsus jõuda ka ise kõrgemasse kihti.

Kui vaadata, mis on ülearuse arvustamiskombe või sõimu põhjuseks, siis selleks on naljakal kombel üks sentimentalismi avaldus – nutt. Arvustajad nutavad. Neilt nõutakse «pauerit», kõva lööki, kuid neil ei ole võimu ega vahendit ega retsepti, kuidas asja parandada; ja nii tehakse seda seesmiselt nuttes.

Mis erinevus on 1920. aastate Eesti ülesehitajate ja praeguste ehitajate vahel? Tol ajal olid tippu tõusnud inimesed suurema riigitarkusega. Nad olid õppinud Vene tsaaririigis või Euroopa riikides ja riigimehe tunne oli siiram. Aga praegu, kui me räägime haritlastest või erialainimestest, näiteks inseneridest, peavad nad kõik oma ametit tundma, aga riigi juhtimise juurde oskavad tõusta inimesed, kellel puudub riikliku mõtlemise kogemus, oskus ja kalduvuski.

Riik on neile vahendiks, omakasulik huvi on paljudel poliitikamängude ja riigimängude juures valdav. Mõtteviisi, et tuleb mõelda kogu rahva eest, on neil lihtne valesti tõlgendada ja halvustada näitega, et ega me Nõukogude ajal ei ela, siis ju ka püüti inimese eest hoolitseda, aga kogu Nõukogude süsteem oli ju vale! Igaüks hoolitsegu ise enda eest! – Aga niimoodi me ei püsi.

Otsisin kaua ühist nimetajat neile hädadele, mis on küllalt olulised, ja leidsin, et paljud riigi juhtimise juurde läinud inimesed on epigoonid – nad on poliitikute matkijad, mitte täismõõdus riigimehed. Nad on pugenud süsteemi sisse, elavad seal oma elu, aga puudub riigimehe haare ja võime mõelda riigi peale. Ja sama häda, ma kardan, on ka mujal ilmas ja mujal valdkondades.

Kui vaatame Eesti ajakirjanduse ajalugu, siis ajakirjanduse rajasid suuremõõdulised inimesed. Aga äkki muutus ajakirjandus teiseks. Ja ajaloolise ajakirjanikutüübi asemele tulid sageli nõrgemad ja tühjemad isiksused. Neil puudub see programmiline tunne, ja ainuke, mida nad mugavasti oskavad teha, on naerda ja pilgata ja arvustada ja öelda, et mul ei ole hea olla.

Aga see ülesehitav jõud, mis oli kas või papa Jannsenil või Tõnissonil või Tammsaarel või Pätsil – nad olid kõik ajakirjanikud –, neile omane mõõtkava puudub, nad on epigoonid. Aga nad tahavad, et nende lobisemist ei tohiks üldse normeerida. Ja niisama on ka moodsas kunstis, moodsas kirjanduses.

Avalikkusele pakutakse ilukirjanduse kaudu kurja sõna, seda roppu ja kurja nimetatakse kunstiks, ja nõutakse, et kunst peab olema vaba. Lähed tänavale, määrid maja seinad ära, ütled, et on kunst, lööd rea aknaid puruks, on  performans. Teise tõlgenduse juures oleks tegu karistatava teoga. Kui tegu saab aga kuidagiviisi kunstiks ümber nimetada, on tegu lubatav, sest kunst peab olema – vaba.

Tõuseme siit korraks globaalsele tasandile, siis näeme ka seal sellised inimesi, kes on pugenud süsteemidesse sisse ja hõivanud oma intensiivsusega positsioonid, kus peaks olema valdav teist laadi mõtteviis. Oli see 30ndate Euroopas, oli maailmasõjajärgses maailmas. Hitler, Mussolini, Stalin... – jah, nemad muutsid me maailma. Aga ka nemad olid mõnes mõttes epigoonid, kes õõnestasid mõistliku riigi mõtte seestpoolt ja kõik kukkus kokku.

Aga kes kannatavad – ikka kodanikud. Saksamaa on siiani rahvuslikust häbist toibumata.
Kuna inimene on loodud sõna valdava loomana, siis ka selle väe korraldamine, tasakaalustamine ja puhastamine kuulub ikka inimese enda või inimkonna enda ülesannete hulka.

Kui nüüd talupoeglikult asja kokku võtta, siis pean ma tooma ühe hirmsa näite, et asi oleks piltlikum. Öeldakse, et jutt on kooruke ja õpetus on iva. Kogu minu jutt oli ehitatud sellele, et kõige suurem õnnetus on, kui iva kallale pääsevad olendid, kes iva seestpoolt ära söövad, ära tarvitavad, nii et ainult kooruke järele jääb. Selle näitlikustamiseks üks talupoeglik näide.

Me hoiame vilja elevaatorites. Mis on nende põhihool, kes elevaatoreid valvavad? Et terade sisse ei läheks röövikud. Kui elevaatoritöötajad ütleksid, et ei, me oleme nii sallivad, et me ei tõrju koisid, las nad söövad, siis ei saakski leiba teha, see oleks mõru puru.

Veidi aega tagasi avastasin ma, et poest toodud tangude sees elavad loomakesed. Ma panin need loomakestega klaaspurki ja jälgisin paar nädalat nende elu. Ja ma nägin, et see on just seesama, mida ma praegu kirjeldasin. Väärtuslike asjade sisse võivad asuda elama hoopis mitte selle väärtusliku aine edasiarendajad, vaid sellest elavad hoopis teise kultuuri esindajad.

Aga sordiaretusjaamades püüavad inimesed kultiveerida ja arendada vilja, kus oleks olemas ka iva, ja mitte ainult kooruke. Tuleb meeles pidada, kui tähtis on tasakaalu hoidmine ja kriitilise sõna kõrval ka selle meeldetuletamine, mille üle on vaja tänulik olla. Tihtilugu varem olen ma lõpetanud oma kriitilised jutud meeldetuletusega, et olgem õnnelikud ja olgem tänulikud.

Minge nendele lennuväljadele, aerodroomidele, raketibaasidesse, mis olid siin Nõukogude ajal, täis sõjamasinaid. Need kadusid siit ilma vereohvriteta, ilma püssipaukudeta, ja see on ime. Kui me ei oska seda imet hoida ega hinnata, vaid vigiseme ja loome ainult valitud seltskonnale võimaluse nautida elu, siis on tasakaal surmtõsiselt paigast ära. Ah, jõulud on tulemas!