Juhtkiri: riigimehelikkus versus odav punktijaht

Foto: Sille Annuk

Õigusloomele hinnangut andes saame ühtlasi päris hea pildi, millise vastutustundega Toompeal riigiasju aetakse. Viis aastat tagasi Teenusmajanduse Koja ellu kutsutud parima ja halvima seaduse konkurss peegeldab üsna selgelt, millises vahekorras on poliitikute sõnad ja teod. Millisel juhul tahetakse midagi tegelikult ära teha ja millisel juhul suunab valikuid puhtakujuline populism.

Veeklaasi võib alati näha pooltäis või pooltühjana. On aastaid, kus polnud hea õigusloome tava seisukohalt midagi positiivset peaaegu olnudki, seevastu praaki leidus mägede kaupa, nii et valiku tegemine, milline on siis kõige halvem seadus, osutus üpris keeruliseks. Mullust aastat vaadates pole pilt kaugeltki nii sünge. Head õigusloome tava tuletatakse avalikes sõnavõttudes sageli meelde ja selle põhimõtteid arvestatakse.

Leidub ridamisi häid näiteid, kus õigusloomes tehtavad muutused on olnud läbipaistvad ja põhjendatud, avalikkust on kaasatud ja eelnõud pikalt ette valmistatud. Näiteks põhiseaduse muutmine valimisea langetamiseks kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, mille kiitsid heaks kaks järjestikust riigikogu koosseisu, läbis kõik avaliku arvamuse kujunemise etapid. Meie hästi töötanud põhiseadust ei tohikski kergekäeliselt torkida.

Nii žürii poolt parimaks valitud kodakondsuse seaduse muutmine kui ka rahvahääletuses võitjaks tulnud kriminaalmenetluse seadustiku muutmine kõnelevad hoolimisest ja kooskõlast avaliku huviga.

Parima ja halvima seaduse konkurss peegeldab üsna selgelt, millises vahekorras on poliitikute sõnad ja teod.

Kuid endiselt on õigusloome meepotis tõrvatilku. Hea õigusloome tava ütleb, et õigusloome peab olema etteaimatav, kaasama asjasse puutuvaid ja põhinema mõjude analüüsil. Mullu halvimaks kuulutatud sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus patustas korraga kõigi punktide vastu. Kiirkorras tõsteti majutusasutuste käibemaksu ning aktsiisid kerkisid kohati kuni kümme korda. Õigusloomeprotsessi juhtisid terve mõistuse asemel vastutustundetud valimislubadused.

Heast õigusloomest ei saa rääkida ka juhul, kui läbipaistvuse, avatuse ja riigimehelikkuse asemele astuvad valed, möödarääkimised ja kohati lausa sihiteadlik häma. Rahvahääletus tunnistas halvimaks kooseluseaduse rakendusakte saatnud poliitilise tsirkuse. Kooseluseadus jõustus rakendussäteteta, sest valitsusliidus polnud üksmeelt, kuidas seadust rakendada. Nii tekkis olukord, kus õiguskorras tehtav muutus oli õigusakti adressaatide suhtes meelevaldne ja sõnamurdlik ning seega vastuolus hea õigusloome tavaga.

Õigusloome põhiprintsiibid ei tohi sõltuda poliitilistest tõmbetuultest. Seadusi võib teha või mitte teha, kuid õigusruumi kujundamisel peaks siiski valitsema teatud kultuur, seega ka piirid, millest üle ei astuta. Selle nimel tuleb edasi pingutada, olgu võimul parem- või vasakjõud, olgu valimiste aasta või mitte.