Rein Raud: suur osa Eesti konservatiive pole konservatiivid

Rein Raud. Foto: Mihkel Maripuu

Oletan, et suur hulk lugejaid nõustub minuga, kui ütlen, et viimase paari aasta jooksul on Eesti poliitilises õhustikus toimunud suur muutus ning et põhiosas on selle eest vastutavad end konservatiivseks nimetavad jõud, kirjutab Rein Raud Sirbis.

Selles tõdemuses sisaldub aga paradoks, sest suur muutus on just nimelt see asi, mille ärahoidmisele on konservatiivse poliitika tegevus alati vaikimisi suunatud. Mäletatavasti arenes konservatism kui poliitiline ideoloogia välja reaktsioonina Prantsuse revolutsioonile, millele on üks selle mõtteviisi klassikuid Edmund Burke (1729–1797) pühendanud oma peateose. Samal ajal kui Robespierre ja tema kaasamõtlejad likvideerisid Pariisi väljakutel aristokraatiat kui klassi, pani Burke küsimuse alla poliitilise muutuse kui ajalugu edasiviiva jõu.

Tulevaste põlvede tänulikkus lammutamiseta

Revolutsionäärid olid valmis inimkonna tulevase heaolu nimel likvideerima kõik senise kuni vundamendini välja, et saaks uue ja täiuslikuma ühiskonna nullist üles ehitada. Nad arvasid end teadvat, milline see täiuslikum välja peaks nägema, ning olid oma südames veendunud, et seda kogedes on tulevane inimkond neile tänulik. Burke’i meelest on aga ühiskond liiga keeruline, et täiuslikkust ette planeerida. Konservatismi põhiküsimuseks saigi, kas ei ole siiski võimalik tulevate põlvede tänulikkust ära teenida ka ilma selle vahepealse lammutustööta, säilitades kõik selle, mis enam-vähem töötab, ning parandades ainult neid süsteemi elemente, mis äratuntavalt rikkis.

Iga normaalse radikaali meelest on see küsimus esitatud valedelt alustelt, sest nende vaatepunktist ongi rikkis ju kogu süsteem ning selle parandamine jupikaupa mõttetu tegevus, mis võib natuke pikendada agooniat, kuid ei anna kindlasti soovitud tulemust.

Kui nüüd üritada sobitada seda abstraktset skeemi reaalsete, paljude inimeste maailmakaardil leiduvate või leidunud poliitiliste olukordadega, siis tuleb ju välja, et konservatiiv võib olla sõltumata sellest, millise parandatava süsteemiga on tegemist. Inimesed, kes mõtlesid, et NSVLi logiseva majanduse võib selle mõnesid aspekte reformides tööle saada, olid samasugused konservatiivid kui need, kelle meelest suudaks Eesti kerge vaevaga korrata oma hiljutist majandusbuumi, lihtsalt töötajad ei peaks nii palju vinguma, vaid mõistma, et rahuldumine väiksema palgaga on suuremas pildis just nende endi huvides.

Konservatismi ratsionaalsus

Süsteemi alustalade kallale minek tähendab ju alati riski, kunagi pole kindel, et välja tuleb täpselt nii, nagu loodetakse. Selles on konservatiividel muide tuline õigus: enamasti ei tulegi. Mõnikord võib minna hoopis paremini, kui söandati uskuda (ja veel mõni aeg tagasi, umbes Pronksiööni, võis ka Eesti kohta seda tõesti väita), aga näiteks Turkmeenia hüpe tundmatusse lõppes hoopis ebameeldivamalt. Siit ka tõdemus, et konservatism kui poliitiline ideoloogia on täiesti ratsionaalne. Konservatism ei tähenda hüsteerilist krampumist mineviku ideaalidesse iga hinna eest. Nagu kõik poliitiliste ideoloogiate kandjad, mõistavad ka konservatiivid suurepäraselt, et muutused ühiskonnas on vältimatud. Aga nad küsivad: kas see hind, mis nende eest makstakse, annab alati ja kindlasti selle tulemuse, mida on põhjust loota?

Selle koha peal aga tuleb tähele panna, et nii, nagu Venemaa liberaaldemokraadid ei ole ei liberaalid ega demokraadid, pole ka paljud end meil või mujalgi konservatiivideks nimetavad poliitilised rühmitused seda sõna otseses mõttes kohe üldse. Kui kellelgi tekib soov kehtestada tänapäeva ühiskonnas šariaati, keskaegse Euroopa kultuurinorme või hilisemat seisuseühiskonda, siis on need hoopis radikaalid, keda eristab Robespierre’i jakobiinidest eeskätt kehvem juurdepääs giljotiinile.

Need normid oleksid nimelt midagi uut, samasugune uus süsteem nagu bolševistlik utoopia Venemaal või maoistlik Hiinas, ning nõuaksid täpselt samuti senise ühiskonnakorralduse likvideerimist. Pigem võiks neid inimesi niisiis nimetada traditsionalistideks, aga ka seda teadmises, et kunagi pole võimalik taaskehtestada midagi, mis on kunagi juba olnud: alati on see vaid kehtestajate endi üsna ühekülgne ettekujutus nende ideaalajastust, millel on ruumilisema ajalooteadmisega tihti üsna vähe ühist. Ka ei ole need projektid enamasti realiseeritavad.

Rahulolematuse kasvu ennetamine

Keerulisem on aga konservatismi suhe liberalismi ja laissez-faire’i ideoloogiaga, mille kohaselt paneb turu nähtamatu käsi kõik paika ning võimul pole õieti põhjust ühiskondlikesse protsessidesse sekkuda. Konservatismile sellest ei piisa, vajatakse rohkemat. Miks see nii on, seletab Karl Mannheim oma raamatus «Ideoloogia ja utoopia» (1929): konservatiivsest seisukohast ei ole nii, et iga muutuse korral alistab uus vana. Uus sunnib hoopis vana end teisendama, et see oleks võimeline igale järgmisele väljakutsele vastu astuma. Samuti illustreerib seda mitmete edukate konservatiivsete valitsuste tegevus kõikjal maailmas. Konservatiivid mõistavad väga hästi, et ka sotsiaalsete probleemide rägastikus kehtib Hegeli reegel kvantiteedi üleminekust kvaliteediks: kui pisikesi probleeme muudkui koguneb ja koguneb, lähevad need ühel hetkel nii suureks, et neid endisel viisil lahendada ei olegi võimalik.

Haigus, mida esimeste sümptomite ilmnemisel oleks saanud edukalt ka tablettidega ravida, vajab järsku kirurgilist sekkumist. Selle ärahoidmiseks jälgivad konservatiivid hoolikalt ühiskonnas toimuvat ning algatavad ise uuendusi punktides, kus valitsev kord võiks muidu mingi aja pärast laiemalt löögi alla sattuda. Seetõttu hoolitsevad konservatiivid näiteks tulude solidaarsema jagunemise eest.

Nad võivad vahel ette võtta isegi samme, mis sarnanevad sotsiaaldemokraatlikega, aga seda ikkagi eesmärgiga hoida ette ära suurema rahulolematuse kasv, sest see võib kriitilise punktini jõudes kogu süsteemi paigast pühkida. Mõni kuu enne Ameerika revolutsiooni puhkemist esines ka Edmund Burke Briti parlamendi ees ettepanekuga enamikus küsimustes Ameerika poliitilistele nõudmistele vastu tulla, kuna need on mõistlikud ja tulenevad reaalsest olukorrast. Teda ei võetud kuulda ja ehkki Burke’il oli kahju, et Ameerika lahkus Briti impeeriumi koosseisust, pidas ta selle põhjuseks Briti poliitika jäikust ja rumalust – konservatiivsem lähenemine oleks võinud selle ära hoida.

Eesti konservatiivide hüsteeria

Selles kontekstis jääb näiteks arusaamatuks end konservatiivseteks pidavate Eesti poliitiliste jõudude hüsteeriline vastuseis tervele hulgale viimase aja poliitilistele protsessidele. Nähes, milline on näiteks samasooliste paaride abielu küsimuses läänemaailma üldine areng (oletades, et Eesti kavatseb ka tulevikus olla selle osa), oleks kooseluseadus olnud just nimelt konservatiivseim samm, mis oleks võtnud probleemi pikemaks ajaks päevakorrast.

Mis praegu juhtub, on ennustamatu, aga suurema tõenäosusega pean võimalikuks, et viie kuni kümne aasta jooksul legaliseeritakse Eestis samasooliste paaride abielu, sest pinge kasvab ja jõuab teatava punktini, kus poolikud lahendused enam ei toimi – või jõuab polariseerumine niikaugele, et ühiskond lakkab toimimast. Kumbki neist ei saa määratlusjärgselt olla konservatiivse poliitika eesmärk. Sama käib narkokaubanduse kohta. Kui turuliberalismi üks klassik Ludwig von Mises on oma ka eesti keeles ilmunud raamatus «Liberalism» (1927) väljendanud seisukohta, et ehkki kanged narkootikumid on inimestele ohtlikud, ei tohiks nendega kauplemist siiski seaduslikult piirata, sest need, kes nende tarvitamise tõttu hukkuvad, on ise oma saatuse valinud, siis konservatiivid nii ei arva.

Kindlasti ei saaks ükski neist rahulikult pealt vaadata, kuidas riigi narkopoliitika viib selle omasuguste seas surmastatistika etteotsa. Ma ei väida muidugi, et tänapäeva konservatiiv tõttaks selle peale pooldama kanepi legaliseerimist (ehkki Burke’i Ameerika-visiooni ajendanud mõtteviisiga oleks see võib-olla kooskõlas), aga kindlasti teeks ta kõik enesest sõltuva, et ohjeldada sotsiaalseid protsesse, mille sümptomid on need narkosurmad. Ka võtaks konservatiiv ülemaailmse uue rahvasterändamise algust märgates südameasjaks luua süsteem, mis võimalikud saabujad sõbralikult, kuid kindlalt eesti keelde ja kultuuri sisse aitab ja tühjenevatesse küladesse laiali hajutab, mitte ei ehitaks nende teele tara ette – seda ei või ju kuidagi ette teada, mis saab siis, kui tara kord maha murtakse.

Eesti konservatiivid on traditsionalistid

Nagu öeldud, ei ole konservatiivid vastu muutustele üldse, vaid ainult neile, mis muutuvad juhitamatuks. See on aga ettehoolde-ühiskonna visioon, kus ühed inimesed võtavad endale õiguse teha väga laiades valdkondades otsuseid teiste eest, kusjuures selle üle, mis valdkonnad need on, otsustavad nad samuti ise. See on põhjus, miks ma võin küll konservatismist kui mõtteviisist aru saada, aga ei saa seda toetada. 

Traditsioonilisel skaalal on nii konservatismi kui liberalismi paigutatud paremale, sest mõlemad on kasulikud eeskätt neile, kelle käes on parasjagu raha ja võim. Konservatiivide poliitiline toetuspunkt on alati olnud keskklass ehk need, kelle elu on piisavalt hea, et midagi kaotada, aga kes on leppinud sellega, et kõige kõrgemad tipud jäävadki neile kättesaamatuks. Samuti on keskklassi esindaja üldjoontes nõus nende otsustega, mis tehakse tema eest. Ta ei ole konservatiiv seetõttu, et igasugune muutus oleks talle vastukarva, vaid seetõttu, et seda tüüpi poliitika on tema huvides.

Konservatiivne hoiak on tema puhul ratsionaalne. Seevastu «alandatud ja solvatud», süsteemi hammasrataste vahele jäänud või oma unistuste teostamatuses pettunud rahvahulkade poliitika on paraku enamasti olnud nii irratsionaalne kui ka radikaalne. Üks korralik poliitik peaks ju teadma, et vihases ekstaasis massidega dialoogi pidada ei saa. Suurem osa pikema mõjuga revolutsioone on seetõttu toimunud hetkedel, mil ka keskklassil on korraga olnud rohkem võita kui kaotada ning ta on oma ratsionaalsusega panustanud üritusse, mis ongi seeläbi saanud teostatavamaks. Keskklassi radikaliseerumine – mis tahes põhjusel – on omakorda selle sümptom, et konservatiivne poliitika on läbi kukkunud.

Kui nüüd algusse tagasi tulla, siis loodan, et olen suutnud eelnevaga osutada kahele asjale. Esiteks, enamik end Eestis konservatiivideks nimetavaid poliitikuid ei ole konservatiivid, vaid traditsionalistid, kusjuures sageli üsna radikaalsed. Teiseks, selliste jõudude esilekerkimine osutab konservatiivsete väärtuste kriisile, mis tuleneb võimude tegematajätmistest eriti sotsiaalpoliitika valdkonnas. See on hakanud murendama ühiskonna alustugesid, loonud laia kandepinna irratsionaalsele ja hüsteerilisele massimentaliteedile ja vähendanud eri seisukohtadelt peetava dialoogi võimalused miinimumini. Kõik see peaks panema ju sõna algupärases mõttes konservatiivselt mõtleva kodaniku muret tundma.