Tartu Ülikooli kliinikumi lastekliinik

FOTO: Ivo Kruusamägi / Wikipedia

Suhtekorraldaja Urmas Glase kirjeldas oma hiljutises blogipostituses, kuidas Tartu haiglapersonalis tekitas kimbatust tema soov lapse saatjana haiglasse jääda. Nagu Glase ise ütles, ei olnud tema postituse eesmärk mitte haiglale varju heita, vaid innustada isasid jagama naiste koormat ja andma naistele rohkem hõlpu, võttes mõne asja enda kanda. Tõepoolest, temaga jääb üle vaid nõustuda ja samas ka nentida, et soorollid on väga visad murenema.

Vahel tundub, et oleme mõneti jäänud pidama ürgaega, mil tekkisid soorollid, mis olid vastavuses toonaste oludega. Mehes nähakse endiselt jahipidajat ja sõdalast, kes peab olema agressiivne, tugev, riskialdis, ning juhti, kes peab olema valmis langetama kiireid otsuseid.

Naises, nagu näitab ka Tartu haiglapersonali reaktsioon, nähakse endiselt lastekasvatajat ja kodukolde eest hoolitsejat. Selline naine peab olema hoolitsev, järeleandlik ja kaasatundlik. Vähemalt need on omadused, mis teevad paljude meelest mehe «mehelikuks» ja naise «naiselikuks». Loomulikult tegutsevad tänapäeva arenenud ühiskondades naised ka sfäärides, mida traditsiooniliselt on loetud «mehelikeks», näiteks poliitikas, sõjanduses, ettevõtluses, kuid enamasti on meestemaailmas läbilöömise eeldus, et mängitakse meeste reeglite järgi.

Stereotüübid, soolised kaasa arvatud, kipuvad olema vastupidavad. Need on lihtsalt juurdunud sedavõrd sügavale inimteadvusesse, kus elavad üle ka võrdlemisi kiired sotsiaalsed arengud, mis inimkond viimaste sajanditega läbi on teinud. Näib, et soorolle antakse edasi põlvkonnalt põlvkonnale, emalt tütrele ja isalt pojale.

Soolised stereotüübid saavad muutuda vaid ühes muutusega ühiskondlikus teadvuses, kuna soorollid ise on kunagi moodustunud ühes ühiskonnaga. Selleks on tarvis teha selgitus- ja kasvatustööd eelkõige ühiskonna täiskasvanud liikmete hulgas. Kahtlemata on teretulnud ka soolise võrdõiguslikkuse soodustamine kõigis ühiskonnaelu sfäärides.

Need muutused on aeglased, kuid suund soorollide murendamisele on võetud. Loomulikult võimaldab liigsesse äärmusesse kaldumine seda demoniseerida, oleme ju kõik kuulnud hirmujutte skandinaavialikust mehe ja naise võrdsusest. Osa nendest juttudest on ka väljamõeldud, näiteks vene meedia kirjeldus, kuidas Skandinaavias sunnitakse mehi istudes urineerima. On kahtlemata ka paras annus liigset agarust ja sõgedust. Kuid praegusel juhul pole jutt sellest. Jääb üle vaid korrata Urmas Glase üleskutset: kallid mehed ja pojad, hoidke ja aidake oma kaasasid ja emasid. Naised, olge valmis selleks, et mehed osa kodukoldega seotud koormast enda kanda võtavad. Ütleb ju eesti vanasõnagi: naine mehe abi, mees naise tugi. See kõik on loomulik.