/nginx/o/2015/08/27/4423507t1hded6.jpg)
Eesti elu kõnepruuki on juurdunud ning otsustamatuse sünonüümiks saanud sõnapaar – poliitiline otsus. Nii püütakse anda sõnalist kaalu tühistele näägutustele või lükata teadmatusse olulisi otsuseid. Liiga sageli täidab eetri tühiste asjade, detailide üle kauplemine, nagu nendest sõltuks midagi olulist. Paraku kaotatakse nii meie ühist aega, raha ning mis peamine – õige hetk, kirjutab Teenusmajanduse Koja tegevjuht Evelyn Sepp.
See viimane on aga kiiresti muutuvas ja liikuvas maailmas kõige kriitilisem. Raha saab juurde teenida või laenata, teatud tingimustel saab ka õigeid inimesi kokku tuua, aga õiget ajastust, turgu, mingit aimatavat konkurentsieelist enam korrata ei saa. Kui midagi on maha magatud, siis lõplikult.
Selles mõttes on nende nn poliitiliste otsuste dünaamika ilmselt pöördumatult muutunud. Ja isegi neil kellele start-up'id muidu ei meeldi, tuleb tunnistada vähemalt üht asendamatut õppetundi, mis sellest omamoodi maailmast tuleb: see on õige suhtumine. Nüüd, kohe, täiega, lõpuni. Kui midagi sellest loetelust jääb puudu, vali uus idee ja oota õiget aega, kui üldse.
Lihtne, selge, lõplik.
Kui Eesti on juba häda sunnil või moe pärast otsustanud olla tõeline innovatsioonilabor ja IT-imede müügimees, siis tuleb nii ka käituda.
Kui Eesti on juba häda sunnil või moe pärast otsustanud olla tõeline innovatsioonilabor ja IT-imede müügimees, siis tuleb nii ka käituda. Meil peab olema võimatu võimalik, me peame tegema kiiresti otsuseid ja me peame julgema eksida ning vigu parandada. Ainus viga, mida parandada ei saa, on õige aja mööda laskmine ja mittemillegi tegemine.
Võtame e-residentsuse. Ma näen seda protsessi lähedalt ja oleks nagu «otsustatud», et see on oluline, aga nagu ei ole ka. Seega lihtsalt nii on, et peale «otsuse», on vaja reaalseid tegusid, mõistagi kiirelt, ratsionaalselt, konstruktiivselt, sest muidu osutub see lihtsalt tühipaljaks hype’iks, mida on raske skaleerida ja selle tegelik mõju ning majanduslik võit koju toomata. Siin ei saa hilineda, sest globaalset konkurentsieelist ei saa me hoida pikalt.
Ma ei ole kibe, kui midagi ei tule välja. Aga ma olen kuri, kui mõni ülihea võimalus jääb kasutamata. Jäävad ainult kulud, mainekadu ja palju pettunud inimesi. Isegi ütleks, et palju pettunud talente. Mulle tundub, et seda me ju ei taha, või?
Või võtame korra selle nn Uberi ja Taxify kaasuse või minupärast AirBnB või paljud teised jagamismajanduse mudelid. Mis on selliste teenuste olemuslik iva? See on inimeste teadlikkus, targalt jagatud ressursid ja usaldus ning tõdemus, et elu on selleks liiga lühike, et osta asju, mida piisavalt ei kasuta. See põhineb inimeste, kogukonna usalduslikel suhetel ja rohelisel mõtteviisil. Jagamismajandus on minupärast nagu naabrinaiselt soola laenamine, millele on juurde loodud toimiv ärimudel ja kiire kasvu eeldused.
See on mugav. See on enamasti taskukohane. See pakub tohutu valikuvõimaluse. See tagab vastutuse nii enda otsuste kui ka kogukonna ees. Ja see on lihtne. See põhineb tehnoloogilistel lahendustel, kuid eelkõige on sellele tuginevad teenused isiklikud, inimlikud, personaalsed.
Seda kõike saadab ka elukeskkonda säästev hoiak üldisemalt. Mis aga on peamine – mitte need mudelid ei ole muutnud ühiskonda, vaid muutunud ühiskond väärtustab selliste uuenduslike ärimudelite ja teenuste eeliseid. Selles mõttes on «traditsiooniliste taksofirmade» võitlus kas või Taxify ja Ubergia kindlalt ette kaotatud.
Isegi kaugelt enne, kui keskmine eestlane midagi Uberist kuulis, olid juba tuhanded Eesti mobiilikasutajad selle rakenduse endale alla laadinud ja selle teenuse enda jaoks leidnud. See on tõsiasi, mida ei saa muuta ühegi regulatsiooniga.
Kuid Eesti jaoks on sellel kõigel veel paar olulist siduspunkti ja needki seonduvad ajastusega. Kas pole mitte nii, et Eesti otsib üldisemalt majanduse uuendamiseks oma identiteeti, eeliseid ehk seda, kuidas muuta selle struktuuri, kuidas integreeruda, tõusta väärtusahelas, eksportida ja saada innovatsioonist kasu, kuidas parandada inimeste elujärge, kuidas vähendada regionaalseid kitsaskohti jne? Samuti seda, kuidas saada investeeringuid, rahvusvahelist tähelepanu ja meelitada siia uuenduslikke ettevõtteid, kes meie inimeste töö väärtust aitavad tõsta ja siinsetel targemaks saada.
Selle pika mõtte kokkuvõttes annan sõidujagamisteenuse vaidlusele hoopis ühe teise suuna. Selle vaidluse kontekst on lihtne: kas me tahame Eestina olla innovatsioonilabor? Kui me seda tahame, siis tuleb ka nii käituda. Meie võimalus on just praegu olla niisuguste teenuste arenduskeskus, mitte jäädagi ootama Mersude varuosasid komplekteerivat tehast nagu 1990ndatel.
Võimalus teha koostööd ühe EL liikmesriigi maksuametiga, mis on mõnes teises kontekstis täiesti ennekuulmatu on väärtus, mida tasub pakkuda. See on meie võimalus panna meie väiksus ja idee poolest dünaamiline otsustus- ja õiguskeskkond teenima suuremaid eesmärke – teha ise ajalugu, mitte olla selles osaline.
Jagamismajandus on tulnud, et jääda. Meie võimalus suures pildis on taas tabada ära õige ajastus ehk võimalus olla teistest konkurentidest meile omistatud maine tõttu ja mõnes mõttes paari juhusliku eelise koosmõju ära kasutades pisut-pisut ees.
Ja veel teine kodumaisem siduspunkt, mis on meie jaoks veelgi olulisem ja see puudutab nn 0-bürokraatiat. Eksivad need, kelle ramm katkes nn tobedate ankeetide läbilugemisega ja mõne andmevälja ühitamisega. 0-bürokraatia protsessi tervikmõte on ikkagi kogu riigi teenuste revisjon ja sisult ebaoluliste protseduuride kõrvaldamine.
Ja olgem ausad – nn ühistranspordi ja taksonduse reeglites on palju sellist, millel tegelikku mõju ei ole, mis ei tõsta teenuse kvaliteeti, usaldusväärsust, turvalisust, sest neid nõudeid ei olegi võimalik põhjus-tagajärg-seoses kontrollida. See on näiline siblimine, millest on täna ükskõik milline tehnoloogiline lahendus märksa tõhusam. Ma ei hakka isegi nn sadade või tuhandete piraattaksode teemal aega raiskama.
Seega pakub ka nn sõidujagamisteenuse arutelu võimaluse lihtsustada kogu seda kohustuste rida, anda inimestele ja usaldusele hoopis teine mõõde ning lõigata vahelt riik oma siblimisega välja. Kui autojagajatel kõlbab nende autodega oma lapsi kooli ja lasteaeda vedada, siis kõlbab ka meil nendega sõita, sest liikluses ongi sellised sõidukid. Mis aga puudutab mõne üksiku autofirma ootusi, et Eesti peab peatama maailma ja võtma inimestelt valikuvõimaluse, sest nemad on otsustanud oma autoparki ja kaubamärki täiesti ebamõistlikel tingimustel autojuhtidele frantsiisida, siis vabandust väga, see kadu tuleb vastu võtta konkreetselt ettevõtjal, kui ta ei suuda kohaneda ja oma teenust konkurentsivõimeliseks tuunida, mitte aga kogu Eesti majandusel.
Tasub tutvuda kas või häälekalt nõudmisi ja proteste esitanud Tulika frantsiisitingimustega, et aru saada, miks nendega ei peaks nõustuma ükski autojuht, samuti ei peaks sellest lähtuvat ainuvõimalikuks pidama kliendid, ammugi mitte riik.
Seega rohkem innovatsiooni, rohkem start-up'likku mõtlemist, rohkem tervet mõistust, läbipaistvust ning avatust ja õiget ajastust! Sellised võimaluste väravad avanevad meie ees ainult hetkeks.
Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.