Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/11/26/4738655t1hef64.jpg)
/nginx/o/2016/02/19/5063771t1hc056.jpg)
Ameerika ajakirjanik Andrew E. Kramer räägib intervjuus Postimehele nii USA välispoliitikast, suhetest Venemaaga, presidendikandidaatidest kui ka sellest, mida lihtsad ameeriklased arvavad Venemaast ja venelastest.
-Obama administratsiooni välispoliitika on pälvinud palju kriitikat. Kas see, kes iganes võidab USA presidendivalimised, pöörab välispoliitikale rohkem tähelepanu, mh sellele, mis toimub Euroopas ja Lähis-Idas? Mis saab suhetest Venemaaga?
See on keeruline küsimus. Kui võidab Hillary Clinton, siis pöördub ta tagasi traditsioonilise tsentristliku välispoliitika juurde, ja see on veidi «sõjakam suund» kui see, mida on ajanud Barack Obama. Seda võib oletada tema tegevuse põhjal riigisekretärina 2009–2013 ning välispoliitilise joone järgi, mis oli ta abikaasa presidendiajal 1990. aastatel. Ka suhetes Venemaaga oleks Clinton jäigem kui Obama ja pööraks enam tähelepanu Euroopa julgeolekuküsimustele.
Üldiselt eksisteerib Ühendriikide välispoliitikas kaks lähenemist Venemaale. Esimese tõi endaga Richard Holbrooke Bill Clintoni administratsiooni ning mõte oli selles, et peame tegema koostööd nn valgete mütsidega, s.t Jeltsini-aegsete reformaatorite ja liberaalsete poliitikutega. Teine lähenemine on rohkem omane vabariiklastele ja seisneb Euroopa ääremaal asuvate riikide abistamises ning Ida- ja Kesk-Euroopa julgeolekusüsteemi tugevdamises, kuna hoolimata reformikatsetest kujutab Venemaa endast imperialistlikku riiki ja neid ambitsioone on tarvis tõkestada. Obama suhete «lähtestamise» poliitika Venemaaga lähtus esimesest, otsiti koostööd ja partnerlust. Kuid see kukkus läbi ja pärast seda on suhted Venemaaga kujutanud endast «triivimist».
Ma ei oska öelda, millised on Bernie Sandersi šansid, kuid New Hampshire’is läks tal hästi. Tema vaated välispoliitikale on segased, kuid ilmselt läheks ta Venemaaga suhete parandamisel tunduvalt kaugemale kui varasemad demokraatidest presidendid. Ta hoiduks sõjalistest sekkumistest välismaal ja üldiselt on ta tuntud Venemaa-sõbraliku tegelasena.
Kui presidendiks saab vabariiklane, siis muutub välispoliitiline kurss samuti jäigemaks kui senine, vähemalt seda võib lugeda välja nende presidendikandidaatide esinemistest.
Üldjoontes arvan, et kuniks Venemaal on võimul Vladimir Putin, suhtuvad Ühendriigid Venemaasse reservatsioonidega ja me ei näe uut «reset»-algatust. Suhted jäävad jahedaks, kuid tähtsates küsimustes on vaja endiselt Venemaaga läbi rääkida.
-Mida arvata Donald Trumpist? Vene meedia kultiveerib temast kuvandit kui «meie mehest» ja Trump ise on nimetanud Putinit ja tema poliitikat võrdlemisi mõistlikuks?
Trump on «ikonoklastiline» tegelane, talle meeldib ajada asju tavatul moel. Ta ei pea oma konservatiivsust ja karmust Ameerikas tõestama. Ta ei pea ka tõestama, et on võimeline karmilt ümber käima Venemaa ja teiste USA vaenlastega.
Nad on Putiniga tüpaažilt sarnased ning suhetes Venemaaga ei jääks ta hätta. Ärimehena luges Trump Venemaad perspektiivituks, pole siia kunagi investeerinud ning kogu postsovetlik äribuum möödus nii, et Trump ei tõstnud oma jalga Venemaale. Ta võib Putini kohta häid asju rääkida, kuid raha ta Venemaale kunagi paigutada ei riskinud.
-Mis on üldse suured teemad 2016. aasta presidendivalimiste kampaanias? Välispoliitika ju tegelikult nende hulka ei kuulu…
Nii vabariiklaste kui ka demokraatide eelvalimistel on rõhk olnud sisepoliitikal. Clintoni ja Sandersi debatil on põhirõhk maksupoliitikal. Trump jt vabariiklaste kandidaadid, nagu Ted Cruz, Marco Rubio ja Jeb Bush, on rohkem keskendunud immigratsiooniküsimustele.
-Millised ootused valitsevad Ameerika ühiskonnas välispoliitika suhtes?
Väga erinevad. On inimesi, kes pooldavad isolatsionismi, kes arvavad, et raiskame väljaspool Ühendriike vaid raha, ning ootavad, et peaksime tagasi tõmbuma ja rakendama neid ressursse kodus. Obama pole end ise küll isolatsionistiks kuulutanud, kuid tema välispoliitika on seisnenud tagasitõmbumises Lähis-Idast ja mujalt.
Põhiline argument selleks on, et miks raisata oma ressursse Lähis-Idas, kui meil on kodus kildanafta, mis on aidanud varasemast sõltuvusest välismaistest energiakandjatest üle saada. Taganemine Iraagist ja mujalt on Lähis-Idas maha jätnud kaose, millel on loomulikult ka teisi põhjuseid. Viimasel ajal on Euroopa kaitsesse rohkem investeerima hakatud, kuid enne seda tegeles Obama Bushi-aegsete positsioonide lammutamisega. Näiteks teatas Obama Ida- ja Kesk-Euroopasse planeeritud raketikaitse paigutamise kavade hülgamisest.
Peale tagasitõmbumise pooldajate on need, kes leiavad, et peame seal olema, kusjuures majanduslikud kaalutlused ei mängi selle kohaloleku juures põhirolli, kuna konservatiivsete valijate hulgas on neid, kellele see on rahvusliku uhkuse küsimuseks, et «võime pommitada, keda tahame». Ka Trumpi avaldus selle kohta, et Süüria probleemi lahendamiseks piisab Süüria puruks pommitamisest, on suunatud nendele valijatele.
-Eelvalimised on pakkunud üllatusi… Mis on Sandersi ja Trumpi edu taga?
Ameerika presidendivalimiste ajalugu näitab seda, et ameeriklastele meeldivad mustad hobused – kandidaadid, kelle võit näib olevat ebatõenäoline. Selle juured ulatuvad tagasi 19. sajandisse. Ka Obama oli ju must hobune ning veel 2004 laiemale avalikkusele võrdlemisi tundmatu Illinoisi senaator ja seadusandja, kes nelja aasta pärast tõusis juba presidendiks. Sellele aitas kaasa üldine frustratsioon Bushi administratsiooni poliitika suhtes ja majanduskriis.
Sama on Trumpi ja Bernie Sandersiga. Kõik ootasid, et lõpuks jäävad vastamisi Clinton ja Jeb Bush, kuid edu on saatnud üllatusmehi, ehkki Iowa ja New Hampshire on võrdlemisi väikesed osariigid ja sealsed tulemused ei peegelda suurema osa valijate eelistusi.
Trump ja Sanders püüavad protestihääli. Trumpi toetavad nn vihased valged mehed, kes pole rahul oma positsiooniga elus, neile meeldib siduda end sellise eduka inimesega ja nad on arvamusel, et Trump on võimeline nende probleeme lahendama. Sandersit toetavad need, kes leiavad, et viimase nelja aasta majanduskasvu viljadest pole lihtsatel tööinimestel erilist kasu olnud ja neid pole rahvaga piisavalt jagatud, sest palgad on Ühendriikides paigal tammunud.
-Te olete praegu New York Timesi Moskva korrespondent. Ütleme nii, et enamiku venelaste hulgas valitsevad ameeriklaste ja Ühendriikide suhtes äärmiselt negatiivsed hoiakud. Kuidas on lood ameeriklaste endiga? Mida arvavad nemad Venemaast ja venelastest, või kas nad üldse midagi arvavad või teavad?
Ameeriklased ei arva ja ei tea Venemaast ning venelastest mitte midagi. Selles osas valitseb asümmeetria, et üle maailma süüdistavad inimesed Ameerikat oma probleemides. Võib-olla on neil õigus ja me oleme süüdi. Kuid kui ameeriklastel on probleemid, siis ei süüdista nad neis teisi. Näiteks venelasi.
Ühendriikides pole Venemaast ja venelastest pärast külma sõda eriti mõeldud ja inimestel pole erilist huvi selle vastu, millega venelased tegelevad, kuna see ei mõjuta ameeriklaste elu. Kui elad näiteks Phoenixis või Chicagos, siis mõju on Venemaal sulle? Mitte vähimatki. Venemaaga pole erilist kaubavahetust, poodides pole Vene kaupu. Venemaal oli mingi mõju naftahindadele, kuid ka see pole enam oluline, sest naftahindu «teevad» saudid.
Venelased on üritanud end Putini ajal tähtsamaks teha, tuletades kõigile meelde, et neil on tuumarelv ning nad võivad teisi hävitada. Kuid erinevalt eestlastest, kes elavad Venemaa kõrval, pole ameeriklased nendele ähvardustele tähelepanu pööranud.
Andrew E. Kramer
Ühendriikide ajakirjanik, kes on keskendunud Venemaale ja postsovetlikule ruumile
2000. aastatest on ta töötanud New York Timesi korrespondendina Moskvas.