/nginx/o/2014/12/04/3578829t1h4096.jpg)
Ilmunud on järjekordne portsjon edetabeleid, millele Eestis küll erilist tähelepanu pole pööratud: ülikoolid reastati neist kõnelevate Vikipeedia artiklite alusel eri keeltes. Vaevalt keegi selle järgi suuri hariduspoliitilisi suundi seadma hakkab, kuid korraks järele mõelda tasub siiski, kirjutab Õpetajate Lehes meediaspetsialist Raul Veede.
Eurorahastusega uurimisprojektis koostatud edetabelite aluseks võeti Vikipeedia ülikooliartiklite loetavus ja sisuline tähtsus internetientsüklopeedia 24 suuremas keeleversioonis inglise keelest hollandi ja hiina omani. Kasutati eelkõige Google’i algoritmi PageRank, kuid ka teisi, võrdluseks koostati edetabelid ka eri keeltes Vikipeediate, ülikoolide töökeelte, asutamisaastate ning asukoha järgi, nii et huvilisele lugemist jätkub. Kui tippude seas erilisi üllatusi ei ole – inglise tabeleid juhivad Cambridge, Oxford ja Harvard, venekeelset Moskva ja Peterburi, rootsikeelset Uppsala, Lund ja Stockholm jne –, siis Eesti kõrgkoole otsides muutub pilt huvitavamaks.
Alustuseks võib öelda, et ainsana jõuab Eestist pildile Tartu ülikool. Maailma edetabelis jääb Eesti kõrghariduse sünnikoht 89. kohale. Et 24 keeletabelist jõudis ta esisatta vaid kuues, tuleneb võrdluse globaalsest haardest: araabia-, korea-, türgi- ja hiinakeelses kõrghariduses pole ühelgi Eesti kõrgkoolil iial suurt tähtsust olnud ega vististi hakkagi olema. Kuid ka Lõuna- ja Lääne-Euroopast vaadates ei torka Tartu silma, ei huvitu meist ladina rahvad ega kreeklased.
Kõrgeimal kohal on Tartu vene keeles: 18. koht jääb Göttingeni järele ja Viini ette, Venemaa koolidest on paremad kohad vaid Moskva, Peterburi ja Kaasani riigiülikoolidel. Enamik kõrgeid kohti on hõivanud Lääne koolid, erandiks kaks ülikooli Ukrainast.
Järgmised kõrgema koha saame rootslastelt, kus 42. koht jääb pisut tahapoole Turu ja ettepoole Lõuna-California ülikooli, ning poolakatelt, kus 45. koht edestab isegi Göttingeni. Et vietnamikeelsed lugejad peavad Tartut 77. koha vääriliseks, võib olla küll suur üllatus, kuid üksnes neile, kes ei tea eestlaste tööst sealse meditsiini- ja biotehnoloogiahariduse edendamisel. Mujal seevastu jääme üsna nägemisvälja piirile: taanikeelses tabelis asub Tartu küll esisajas, ent napilt 96. kohal, saksakeelses 89. kohal. Et meid ingliskeelses esisajas ei mainitagi, pole eriline ime, kuna esimene mitteinglise töökeelega ülikool ongi alles Berliini Humboldt 42. ning järgmisena Heidelberg 63. kohal.
Miks nii? Entsüklopeedilise loetavuse edetabelid kõnelevad mitte kõrghariduse kvaliteedist (kui, siis üsna kaudselt), vaid mainest, eelkõige kõrgkoolide tuntusest eri kultuuriruumides. Selge see, et kõige tuntum ja hinnatum on Eesti kõrgharidus neis kultuurides, millega meil on ajalooline ja piirkondlik side. Rootslased on Eesti kõrghariduse nii-öelda maaletoojad. Tartus on aegade vältel õppinud paljud poolakad ja veel enamad venelased, kindlasti hinnatakse Eesti haridust kõrgelt ka teistel endise NSV Liidu ja Vene keisririigi aladel.
Samavõrd tähtis on regionaalne mõõde: meid tajutakse lähematena seal, kus on väiksem nii geograafiline kui ka kultuuriline kaugus. Et Eestist Botswana ülikooli õppima minna või selle vastu isegi huvi tunda, peab olema mingi eriline huvi, Uppsalat uudistama juhtub eestlane aga tihtipeale. Sama loogika kehtib ka vastupidi.
Mida me sellest järeldada võime? Esiteks karmi tõde: inglise keeles võib siin ju õpetada, kuid ingliskeelsetes kultuurides jääb Eesti ikkagi paratamatult marginaalseks. Teiseks kasutamata või vähemalt alarakendatud potentsiaali: kui tahame tuua Eestisse välistudengeid, siis Hiinast ja Indiast on uhke rääkida, ent lootust meelitada siia parimaid päid, kes ka eesti kultuuriga kohanduksid, on meil eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopas, endises Nõukogude Liidus ning paremal juhul ka Põhjamaades.
Sellele mõeldes võiks arendada Eesti kõrgkoolides õppekavu mitte üksnes reaal-, vaid ka sotsiaal- ja humanitaaraladel. Kui me pakume heal tasemel haridust regionaaluuringutes ning suudame seda neis riikides teadvustada, on Eesti kõrghariduse ekspordipotentsiaal märksa suurem, kui me hariduspoliitikas seni levinud puhttehnokraatlik lähenemine võimaldaks. Ning kolmandaks: nagu Vietnami näitest näha, võib saavutada häid tulemusi ka siis, kui tabada õige hetk ja koht, keskenduda ühele asjale ning teha järjekindlalt head tööd isegi ilma erilise reklaami ja turunduseta.