Aro Velmet

FOTO: Hea Kodanik

Paljud murettekitavad trendid on USA-st kolimas ka siinsesse tudengiellu: testide ja riiklike eksamite varasemast suurem roll tööelus, ülikoolihariduse muutumine diplomeerimisele orienteerituks, selmet julgustada eksperimenteerimist ja loomingulist läbikukkumist, kirjutab New Yorgi ülikooli doktorant Aro Velmet Õpetajate Lehes.

Aastal 1994 avaldas äsja Harvardi ülikooli lõpetanud Elizabeth Wurzel autobiograafilise romaani «Prozac Nation». See ei olnud eriti hea raamat; arvustajad nimetasid teost nartsissistlikuks, ärritavalt emotsionaalseks ekshibitsionismiks ja soovitasid autoril meelde tuletada, et maailmas on ka hullemaid asju kui 70-ndatel New Yorgis üles kasvamine ja Harvadisse sisse saamine.

Kirjanduslikult polnud «Prozac Nationis» tõesti midagi rabavat. Ent see tabas midagi olulist üheksakümnendate Ameerika noorusest – raamatust sai bestseller ning sellest tehti 2001. aastal ka film. Kultuuriajakirjanikele võis küll tunduda, et noore naise ängistus pole suurem asi teema, aga miljonid noored naised (ja mehed) Ameerikas arvasid teisiti.

Eeskujulik «Penni nägu»

See oli kakskümmend kaks aastat tagasi. Tänaseks on vaimse tervise küsimus USA ülikoolides veelgi põletavamaks muutunud. USA kolledžitervise ühingu andmeil diagnoositakse igal aastal ühel tudengil kuuest ärevushäire. Psühholoogide assotsiatsioon leidis, et tõsiste psüühiliste probleemidega patsientide hulk on kolledžites kasvanud ligi pooleni kõikidest diagnoosidest − aastal 2000 oli neid vaid 16 protsenti.

Depressioon, ärevushäired, suitsiidsed mõtted, söömishäired ja enesevigastamine on ülikoolilinnakutes ehmatavalt tavapärased. Kolmandik küsitletud tudengitest teatas, et neil on viimase aasta jooksul olnud perioode, kus nad on olnud niivõrd masenduses, et see on häirinud nende igapäevaseid toiminguid.

Olukord on seda markantsem, et vaimse tervise häirete tase on eriti kõrge tippülikoolides, kus kuulu järgi käivad eriti hakkajad, eriti edukad ja eriti tragid õppurid. Ainult et kui Ivy League’i tudengid on tõesti nii edukad ja tragid, miks siis sooritasid Pennsylvania ülikoolis kahe aasta jooksul üheksa tudengit enesetapu?

Suitsiidiepideemia järel kokku kutsutud uurimisrühm leidis, et need kaks fenomeni võivad olla seotud. Uurijad juhtisid nimelt tähelepanu Penni näoks kutsutud nähtusele, mis oli ülikoolilinnakus niivõrd levinud, et sellest tehti komöödiaetendustes sketše. «Penni nägu» on üleüldine arusaam, et tudeng, kes tahab oma ülikoolile au teha, peab õppima viitele, osalema aktiivselt ülikoolielus, tegema sporti, pidutsema rajult – ühesõnaga, olema igas aspektis täiuslik – ja tegema seda ilma mingi nähtava vaevata.

«Keegi ei taha olla ainuke, kellel on raskused, samal ajal kui teised on edukad,» ütles Penni tudeng Kahari Kenyatta intervjuus New York Timesile. See arusaam tekitabki nõiaringi, kus iga läbikukkumine, ükskõik kui väike, muutub ülioluliseks, sest pealtnäha läbikukkujaid Pennis ei ole. See on põhjus, miks Pennis töötavad psühholoogid kirjeldavad, kuidas tudengid lähevad paanikasse kui nad saavad eksamil B või kui nende elus juhtub midagi, näiteks ootamatu armumine või äkiline huvi võrdleva kirjanduse vastu, mis nende aastaid ette valmistatud eluplaani segi paiskab.

Kathryn Dewitt, teine Timesis intervjueeritud pennsylvanialane, oli nii harjunud oma elu planeerimisega, et ta uuris enne enesetapukatset järele, kas surnud tudengite vanematele makstakse õppemaks tagasi.

«Helikoptervanemate» lapsed

Ameerika noorte edukultust on sageli analüüsitud läbi nn helikoptervanemate prisma. See lugu on umbes järgmine: juba lapsest saati hellitatakse rikaste ameeriklaste võsukesed lootusetult ära. Kogu koolisüsteem on üles ehitatud auhindadele ja kiitusele, mingit võistluslikkust pole ollagi. Ülikooli ajaks harjuvad lapsed ära sellega, et nad on alati parimad, saavad karika oma saavutuste eest isegi siis, kui nad kuigi palju ära ei tee.

Kui kodused ülesanded on rasked, siis palkavad vanemad neile eratuutori, kui nad tippkeskkooli hinnetega sisse ei saa, siis tehakse soovitud koolile lihtsalt piisavalt suur annetus. Lapsed ei õpi elementaarseid oskusi, nagu pesu pesemine või söögitegemine, nad ei õpi iseseisvaid otsuseid vastu võtma, nende vanemad on valmis vajadusel helikopteriga ülikooli lendama, et nende probleemid ära lahendada (siit ka hüüdnimi).

«Pärisellu» jõudes puudub neil eluks vajalik jonnakus, meelekindlus, omadus, mida ameeriklased tähistavad sõnaga grit ja mis tähendab umbes seda, et kui karu sind metsas vaeseomaks rapib, siis tõused sa ikka püsti ja viid tema pea koju seinale. Ameerika noored on pehmoks kätte läinud, väidab osa kriitikuid.

See argument jätab aga tähelepanuta muutused USA ühiskonnas, mis on hinde-, auhindade ja edukuseobsessiooni tegelikud põhjused. Majanduskriisi ja poliitiliste muutuste taustal on ülikoolidiplomid ja hinded muutunud üha olulisemaks valuutaks töökohtadele kandideerimisel. Selleks et saada head ametit New Yorgi tippadvokaadibüroos, on esmalt vaja saada heasse juurakooli. Et saada heasse juurakooli, on vaja häid tulemusi LSAT-nimelisel testil ja väga häid hindeid väga heas kolledžis. Et saada väga häid hindeid väga heas kolledžis, on vaja häid tulemusi SAT-nimelisel testil, väga häid hindeid keskkoolis ja väga häid tulemusi koolivälises tegevuses. Et kõike seda saavutada, on vaja saada heasse keskkooli, selleks on aga vaja väga häid hindeid põhikoolis.

Ning konkurents on läinud aina tihedamaks: kui aastal 2006 võttis Penn vastu 17,7% kandidaatidest, siis tänavu võeti vastu ainult 9,9%. Lühidalt, kõik need keskealised kriitikud, kes kaeblevad teemal «USA noorus on hukas», mõtlevad harva sellele, et kui nad täna kandideeriksid oma noorusaja ülikooli, oleks peaaegu kindel, et nad ei saaks sinna sisse. Nende ajal oli läbikukkumine okei põhjusel, et läbikukkumise hind oli mitu korda madalam.

Statistikat vaimse pinge kohta Eesti ülikoolides pole tehtud, ent on selge, et paljud murettekitavad trendid on USA-st kolimas ka siinsesse tudengiellu: testide ja riiklike eksamite varasemast suurem roll tööelus, ülikoolihariduse muutumine diplomeerimisele orienteerituks, selmet julgustada eksperimenteerimist ja loomingulist läbikukkumist.

Et eesti kooliõpilased on Euroopa õnnetuimate seas, teame juba hästi. Need teisenemised ei ole vastuolus mitte ainult ülikoolihariduse ideega, vaid neil on ka väga kõrge hind: ühiskonnale, perekondadele ja tudengitele endile. Kui inimese nooruspõlvest teha terve elu kestev eksam, pole ime, et sellega käib kaasas terve elu kestev soorituspaine. Miks peaks ükski kodanik, tööandja või lapsevanem midagi sellist tahtma?