Marleen Allemann

FOTO: Erakogu

Viimastel parlamendivalimistel ühe uustulnukana riigikokku pääsenud Vabaerakonna puhul on võrdlemisi palju meediakajastust pälvinud nende maailmavaateotsingud ning sageli on üleval küsimus, mis Vabaerakond siis ikkagi on ja kas partei jääb üldse püsima, kirjutab TLÜ riigiteaduste tudeng Marleen Allemann.

Kohati on tunda ka teatavat pettumust, justkui poleks Vabaerakond see, mida valimiskampaania käigus väljaöeldu põhjal võinuks neist eeldada. Isegi partei üks liikmetest, Jevgeni Kristafovitš (PM, 22.01) on oma erakonnakaaslastele seoses kooseluseadusega ette heitnud deklareeritud põhimõtete ning lubaduste üle parda viskamist.

Takistusi, mis Vabaerakonna jätkusuutlikuks parteiks kujunemise teel leidub, võib välja tuua mitu. Ühelt poolt tekitab probleeme liikmete erinevast taustast ja vaadetest tulenev erakonnasisene lõhe, teisalt aga ka asjaolu, et Vabaerakond on justkui sotsiaalse liikumise ja erakonna hübriid, mitte vajalikul määral väljakujunenud partei. Lisaks ei saa üle ega ümber küsimusest, kas Eesti poliitmaastikul ehk mängus «otsi-kohta-kus-sa-saad» on veel üldse Vabaerakonna jaoks ruumi.

Erakonnasisene lõhe

Ühe põhjusena, miks Vabaerakonna maailmavaateotsingud on kujunenud nii aeganõudvaks, võib välja tuua parteiliikmete väga erineva tausta ning kogemuse poliitikas. Ilmselgelt on selline erakonnasisene lõhe – uued tulijad vs. Isamaa 1.0 taustaga poliitikud – märkimisväärne murekoht, kus põrkuvad isesugused arusaamad, käitumismustrid ning väärtused, mistõttu ühisosa leidmine ongi pigem kilpkonna kui gepardi tempos liikumine.

Mitme erakonnaliikme kirjutisi ja intervjuusid vaadates-kuulates tundub, et eraldi võttes teab justkui igaüks, mis on Vabaerakond, aga kollektiivina kokkuleppele ei jõuta ning eri isikute selgitused partei maailmavaate asjus osutuvad tihtipeale vastukäivateks. On ilmselge, et olukord, kus osalised üritavad erakonda tirida igaüks ise suunas ning tooni on hakanud andma ka ebakõlad uuenduslikumate, värskete nägude ning poliitikas juba kogenud tegijate vahel, võib kompromissivalmiduse puudumisel ohtu sattuda kogu partei eksistents.

Vabaerakond kui hübriid

Lisaks eelmainitule mõjutab Vabaerakonna jätkusuutlikkust kahtlemata asjaolu, et tegemist on justkui omamoodi partei ning sotsiaalse liikumise hübriidiga. Sotsiaalseks liikumiseks peetakse kindlaid väärtusi kandvaid, avalikkuse tähelepanu püüdvaid ning masse haaravaid kodanikualgatusi, mille eesmärgiks on teatud muutuse taotlemine ühiskonnas või poliitikas.

Erinevalt parteidest ei püüdle sotsiaalsed liikumised aga kunagi võimule, vaid soovivad muutusi esile kutsuda väljaspool poliitilisi struktuure ning enamasti protesti vormis. Lisaks iseloomustab neid erakondadest kitsam agenda, vähem formaalne organisatsioon ja mitteametlike juhtfiguuride olemasolu.

Asjaolusid, mis räägivad Vabaerakonna kui hübriidi kasuks, on mitu. Esiteks tuldi sotsiaalsele liikumisele iseloomulikult avalikkuse ette konkreetse taotlusega ühiskonnas üht-teist ümber korraldada ehk sooviti vähendada Eesti parteimaastiku kartellistumist ning muuta poliitilist kultuuri kaasavamaks.

Tugeva mitteformaalse liidri olemasolus Artur Talviku näol väljendub aga jällegi lõhe «uus tulija vs. Isamaa 1.0».

Teiseks eksisteerib mitteformaalne liider – vormiliselt on partei esimeheks küll Andres Herkel, samas kohati võiks Vabaerakonna juhtfiguuriks lugeda hoopiski avalikkuses märksa enam silmapaistvat Artur Talvikut, kes ei kuulu ametlikult isegi erakonda. Samas pole Vabaerakonna puhul tegemist puhtakujulise sotsiaalse liikumisega, sest parteile omaselt mindi oma agenda ellu viimiseks kohe konventsionaalset teed, asudes valimisvõitluses konkureerima teiste erakondadega. Tõsi küll, teatav protestimeelsuse oreool on Vabaerakonna ümber justkui sotsiaalseks liikumiseks olemise reliktina säilinud ja seda on nad ise tahtlikult või tahtmatult ka võimendanud.

Ühest küljest ei tundu ju kuidagi halb, et ühe erakonna näol on tegu partei ja sotsiaalse liikumise hübriidiga, ent teisalt on liikumisele omased jooned saamas takistuseks Vabaerakonna jätkusuutlikuks parteiks kujunemisel. Näiteks on siiani jäädud pigem konkreetse teema (poliitilise kultuuri muutmine, kartellivastasus) keskseks, suutmata selle ümber efektiivsele erakonnale omaselt kujundada eristuvaid arvamusi ka teistes ühiskonnaelu valdkondades.

Tugeva mitteformaalse liidri olemasolus Artur Talviku näol väljendub aga jällegi lõhe «uus tulija vs. Isamaa 1.0». Pikas perspektiivis pole kasu ka justkui tuha all hõõguvast protestimeelsusest, mis nii mõnigi kord on avaldunud teatud parteiliikmete vastuseisus raami surumisele ning ajakirjanduse-poliitikaanalüütikute katsetele Vabaerakonda positsioneerida.

Muide, eriti hämmastava avaldusega esines hiljuti erakonnaliige Jüri Saar (EPL, 08.02), kes väitis, et tegelikult üks partei maailmavaadet ei vajagi ning kollektiivne ideoloogia kujutab endast vaid hägust üldistust.

Ühest küljest on suure muutmis- ja uuendussooviga esile kerkinud Vabaerakonna vastuseis raamidesse surumisele arusaadav, ent siinkohal võib parteid ilmselt ähvardada ka iseenda protestivaimu ohvriks langemine. Jah, erakondade ideoloogiline profiil võib ajas muutuda, kuid ehk oleks Vabaerakonnal aeg tunnistada, et teataval määral on enda positsioneerimine ning partei institutsionaliseerumine siiski püsimajäämise seisukohast vajalik? Kuidas muidu valijate silmis teistest erakondadest eristuda ning üles ehitada ka tugev parteiorganisatsioon, milleta kohalike omavalitsuste valimistelt tugevat tulemust oodata ei maksa...

Kas ruumi veel on?

Ideoloogiliste (eksi)rännakute ja institutsionaliseerumisraskuste kõrval on Vabaerakonna teel veel üks takistus, mille saab kokku võtta lihtsa küsimusega – kas veel ühele parteile leidub ruumi? Vastus on ei ja jah, sest paljugi oleneb sellest, kuhu Vabaerakonna maailmavaatelised eneseotsingud välja jõuavad ning mis saab samal ajal IRList.

Praegu paistab Vabaerakonna toetus arvamusküsitluste järgi võrdlemisi stabiilselt püsivat üle 15 protsendi, kuid samas ei tasu oodata ka suurt tõusu, arvestades, et (rahvus)konservatiivne nišš, kuhu partei paistab hetkel end paigutavat, on ilmselgelt üle-, mitte alaesindatud.

Ainus, mis Vabaerakonna reitingule tõesti uue hoo sisse annaks, oleks IRLi hääbumine. Juhul kui Isamaa 2.0 ei too oodatud edu ning IRL ei tõuse just fööniksina tuhast, terendab Vabaerakonnale vägagi reaalne võimalus haarata suurem osa konservatiivsest nišist ning esindada EKRE kõrval tasakaalukamat ja salongikõlblikku avatud rahvusluse kontseptsioonil põhinevat parteid. Samas jääb siinkohal Vabaerakonna jaoks mõningaseks hääli ähvardavaks ohuks aja jooksul üha konservatiivsemaks muutunud Reformierakond, mis on kahtlemata suuteline enda taha saama nii mõnedki IRLi senised valijad.

Mis saab aga siis, kui IRL ei hääbu, vaid suudab oma kunagist toetust taastama asuda? Nagu tõdes ka politoloog Tõnis Saarts (Sirp, 29.01) Eesti parteipoliitika uuest väärtuskonfliktist kõnelevas artiklis, siis kahte väga sarnast, rahvuskonservatiivset erakonda meile lihtsalt ei mahu. IRLi tõusu korral tähendab see aga, et Vabaerakonnal ellujäämislootust poleks ning tulekski kas hukkumisega leppida või otsida koht parteimaastiku vähem esindatud alas.

Reaalsuses selline alaesindatud, tühi nišš meie poliitikas ka eksisteerib ehk teisisõnu, puudu on tõeliselt liberaalne partei, mida algselt esindas Reformierakond. Arvestades, et Vabaerakonna tekkides paistis nende sõnavõttudest pigem liberaalsust ja avatust, mitte konservatiivsust, mis neid praegu rohkem paistab iseloomustavat, poleks nii-öelda juurte juurde tagasipöördumine ehk eriti raske.

Seejuures oleks liberaalses nišis kahtlemata ka valijaskonna potentsiaali, sest tõenäoliselt suudetaks kõnetada nii sisimas tüdinud, kuid alternatiivi puudumisel seni Reformierakonda valivaid liberaalsust pooldavaid inimesi kui ka neid avatud maailmavaatega valijaid, kes praegu toetavad sotsiaaldemokraate, olgugi et neile ei pruugi imponeerida SDE sotsiaalmajanduslik vasakpoolsus. Ellujäämisperspektiivist vaadatuna oleks liberaalne, sotsiaalmajanduslikult parempoolne nišš Vabaerakonna jaoks kahtlemata kaalumist väärt.

Niisiis sõltub teiste takistuste kõrval Vabaerakonna tulevik paljuski ka IRList ja viimase püsimajäämisest, ent see ei tähenda siiski, et võiks jääda käed rüpes istuma ning ootama, mis saab edasi. Ükskõik, millisesse nišši Vabaerakond lõpuks maandub, peab üks jätkusuutlikkust taotlev partei silmas pidama lihtsat tõde: oluline on teistest eristuv kuvand, tugev erakonnaorganisatsioon ning paraku, nii mõnelegi parteiliikmele vastu tahtmist, ka kollektiivse ideoloogia olemasolu.