Vene lavastaja: teater peab olema ühiskondliku diskussiooni keskuseks

Filipp Loss Foto: Sander Ilvest

Viimased kuud on Rakvere teatri juures külalislavastajana tegutsenud Filipp Loss Moskvast, kes tõi siinsetele lavalaudadele auhindadega pärjatud Vladimir Žerebtsovi näidendi «Ausammas». Etendus jõudis 15. veebruaril ka Tallinna, kui seda mängiti Vene Teatris. Vahetult enne seda oli võimalus rääkida lavastaja endaga nii tükist kui ka teatrist ja selle juurde kuuluvast Eestis ning Venemaal. Jutuks tuli ka nende ühiskondades toimuv, sest nagu ütleb Los, on teater ühiskondliku sidususe ja koosmeele loomise vahend, aga ka tribüün valusatest teemadest rääkimisel.

-Venemaal on praegu kriis. Kuidas peegelduvad ühiskondlikud vapustused kultuuritarbimises?

Minu tähelepanekud on sellised, et kultuuritarbimine väheneb ja inimesed hakkavad otsima kergemat sorti meelelahutust. Hakatakse otsima rohkem tuge traditsioonidest ja klassikalisest pärandist. See on ühtlasi tunnus, et ühiskonna «tervis» halveneb. Ilma kaasaegse ja aktuaalse kunstita kaob minu arvates aga mõte: milleks tuua lavale klassikalist näidendit, kui puudub igasugune seos kaasajaga. Inimesed ei peaks vaatama saalis vaid nende lugu, kes juba ammu surnud, ilma et nende inimeste lugu haakuks tänapäevaga. Vaatasin näiteks Rakveres Ostrovski «Kaasavaratut» ja mõistsin, et see kõik on tänini aktuaalne. Seal polnud klassikalisele teatrile omast arhailisust, vaid kaasaja naise kannatused ja mehe vastikusttekitavus, kuna ta on valmis mingite hägusate ideede nimel hävitama naise elu.

Kunst peab olema aktuaalne, vastasel korral kaotab kõige aktiivsema ja noorema osa publikust. Kui noored ei tule enam teatrisse, siis teater sureb ning ilma selleta teater ei arene.

Selles seisnebki tänapäeva vene kultuuri kriis: katses end lahti ühendada kaasaegsest kunstist ja maailma kultuurist. Vene kaasaegne kunst liigub minu arvates tupikteel.

-Kuidas peegeldub praeguste Vene võimude poliitika kunstis?

Teater on ühiskondliku kommunikatsiooni ja koosmeele tekitamise vahend. Kui valitsus lubab õigeusklikku või poliitilist tsensuuri, siis teater minetab sellega oma olulisemad funktsioonid. Iseenesest on igasugune diktaat ja tsensuur teatrile kahjulik.

Halvad on lood ka kultuuri finantseerimisega, eriti halb on see, et teatrite rahastus sõltub vaatajaarvudest ja finantsilistest näitajatest. Riigi rahastamine on viimasel ajal Venemaal kokku kuivanud ja teatritele öeldakse, et peate selle raha ise vaatajatelt piletiraha näol sisse kasseerima. Kuid muutkem siis juba kohe teatrid varieteedeks ja stripiklubideks…

See kõik õhutab teatreid tegema seda, mis on lihtne ja juba läbi proovitud. See on minu arvates hirmutav tendents. Teater peab olema ikka ühiskondliku diskussiooni keskuseks.