Ütlen kohe alustuseks ära, et minu arvates joob eestimaalane liiga palju alkoholi ja see probleem vajab riiklikku sekkumist. See aga ei tähenda, et riik võiks rahvatervise eesmärgil haltuurat teha, kirjutab advokaadibüroo Raidla Ellex juhtivpartner Ants Nõmper.
Huvide konflikti korras teatan, et olen õllesõber (eriti härra Tarmo Noobi Alexander Weizen), maailmavaatelt sotsiaaldemokraat (nagu härra Jevgeni Ossinovskigi), Tervise Arengu Instituudi juhi Maris Jesse algatusi olen juristina toetanud juba pea 20 aastat ning minu juhitava büroo klientide hulgas on nii alkoholi- kui reklaamitootjaid ja meediakanaleid. Seega olen ma kõigi poole kaldu.
Aga meditsiiniõiguse õppejõuna olen kõige rohkem rahvatervise poole kaldu. Rahvatervis on kahtlemata väärtus, mis õigustab nii ettevõtlusvabaduse, omandiõiguse kui ka väljendusvabaduse piiramist. See on ju iseenesest mõistetav, et tervis on väärtuste hierarhias kohe elu järel. Niivõrd kaalukas õigushüve kipub paraku pimestama – selle asemel, et püüda seda õigushüve võimalikult hästi kaitsta, tehakse hoopis haltuurat.
Asjaolu, et sotsiaalministeeriumi poolt välja saadetud eelnõu on juriidiline praaktöö, on fakt. Ja õige küsimus on hoopis see, kes vastutab selle eest, et niivõrd oluline õigushüve jääb piisava kaitseta.
Ei ole mõtet süüdistada alkoholitootjaid, et nemad oma ärihuvide eest võitlevad ja reklaami tellivad.
Ei ole mõtet süüdistada alkoholitootjaid, et nemad oma ärihuvide eest võitlevad ja reklaami tellivad. Reklaamitootjad tahavad ikka reklaami toota ja peamiselt reklaamirahast elavad telekanalid tahavad reklaami näidata. Aga isegi need ärisektorid ei ole parandamatud kapitalistid. Kui sotsiaalministeerium ei suuda koostada eelnõu, mis vastab kõikide seaduste jaoks kokku lepitud ja väga mõistlikele nõuetele, mistõttu ei ole ka mingit lootust, et selline eelnõu seaduseks saab, siis äkki võiks valida jõu kasutamise asemel koostöö?
Ministeerium on musklit näidanud ning küllap on tootjad ja reklaamijad valmis eneseregulatsiooni korras veelgi suuremateks järeleandmisteks, kui hetkel välja käidud elustiilireklaami keeld, testostud ja alkoholi eraldamine muust kaubast (Noop, 01.12.2015 Postimees). Eneseregulatsiooni eeliseks on see, et selle kehtestamiseks ei ole vaja poliitilist kokkulepet ega pikaldast eelnõu kooskõlastamist, vaid dialoogi pidamist. Kutsun üles ka tootjaid endid analüüsima oma tänast tegevust ja tegema mõtestatud ettepanekuid, kuidas tööstussektor ise saab probleeme ennetada ja oma tegevust vastutustundlikult reguleerida.
Dialoogiga on meil teatavasti kahjuks Eesti Vabariigis halvasti. Küll aga võimaldaks dialoog saavutada selle, et esimesed piirangud astuksid ellu juba see aasta ning ministeerium saaks jätkata täiendavate piirangute ettevalmistamist rahulikus tempos ja vastavalt õigusloome heale tavale.
Rahvatervisele mõjub halvasti igasugune alkohol nii kodumaine kui importtoodang. Samamoodi – mittediskrimineerivalt – võiks riik kohelda ka kodumaiseid ja välismaiseid ettevõtjaid. Reklaamiturg on juba praegu globaalne. Eelkõige noorte puhul tuleb tõdeda, et reklaam sotsiaalmeedias mõjutab neid palju rohkem kui telereklaam.
Ei pea ju pikalt vaidlema selle üle, et noorem põlvkond on pea püsivalt nutiseadmes kinni ja kodumaiste telekanalite vaatamiseks neil palju aega ei olegi. Seega telereklaami piiramisel liigub seesama reklaam globaalsesse meediaruumi ja internetti ja peamisteks kaotajateks ongi Eesti meediamaastik ning Eesti alkoholitootja, kelle jookide asemel hakatakse jooma teiste tootjate marke. Aga see ei saa ju olla eesmärk, et esimeses järjekorras omasid peksta!
Mäletan aega, kui baarides suitsetamise keelamine tundus paljudele absurdne idee, sest olime harjunud, et baaris käiaksegi selleks, et suitsu teha. Samuti tundusid paljudele kellaajalised alkoholi müügi piirangud lausa inimõigusi rikkuvat. Nüüd oleme nendega harjunud ja need töötavad. Miks siis mitte nende lahendustega, mis töötavad, edasi minna. Miks peab alati midagi uut ja tundmatut proovima, kui saab läbiproovituga kindla peale minna? Ei pea ehitama vaheseinu, kui võiks lihtsalt tunni võrra veelgi vähendada alkoholi kättesaadavust poest.
Ma ei tea, kui edukad on olnud alkoholivastased sotsiaalreklaamid nagu «joome poole vähem». Näiteks geneerilist ravimite tarbimisele üles kutsuv kampaania «vahe on ainult hinnas» on selgeid muudatusi toonud. Aga võib olla sellepärast, et inimesel on geneerilist (sama toimeaine põhist koopiaravimit) ravimit tarbides võimalik säästa. Kuna alkoholi kaudsed kulud jäävad tihti ühiskonna kanda, siis tuleks seda ühiskonnale jäävat koormust nihutada rohkem alkoholi liigtarvitajate peale.
Konkreetselt alkoholist põhjustatud haiguste ravi läheb ühiskonnale maksma igal aasta 2-3 miljonit eurot. Need on meie inimesed ja me peame nendega solidaarsed olema ehk neile ravi võimaldama. Aga samamoodi on meil võimalus neid inimesi korrale kutsuda, esitades neile raviarve hiljem.
Ravikindlustuse aluseks olev solidaarsusprintsiip ei takista regulatsiooni, kus need, kes ei taha ühiskonnaga solidaarsed olla, peavad lõpuks rohkem maksma. Analoogselt otsitakse ju ka lahendusi, kuidas soodustada tervisesporti. Ilmselt tuleks inimestele ulatuda korraga nii porgand kui ka piits ning kõige rohkem võidaksid tervislike eluviisidega eestimaalased.
Oma sõnavõtuga tahan eelkõige rõhutada, et rahvatervis vajab kaitset! Kuid kahju on kõrvalt vaadata, kuidas ministeerium kampaania korras ja haltuurat tehes lihtsalt aega kulutab. Õigusriigi põhimõtted ei lase sellisel kujul alkoholiseaduse muudatustel saada kunagi kehtivaks seaduseks. Samas on isegi lihtsamaid ja kiiremaid lahendusi kui seadus. Ning kõige parem lahendus oleks see, kui Eesti astuks sammu sinna poole, et me suurendame üksikisiku vastutust oma tervise eest.