Esimest korda üle pika aja heisati sinimustvalge Toompeal 24. veebruaril 1989.

FOTO: Peeter Langovits

Viimast korda lehvis Eesti NSV lipp Pika Hermanni lipuvardas 23. veebruaril 1989. Tuisusel õhtul kell 22.00 fanfaarihelide saatel see langetati ning anti lossiaias toimunud tseremoonial üle säilitamiseks ajaloomuuuseumi. Oli Nõukogude armee ja sõjalaevastiku päev. Sel päeval toimus ka interliikumise miiting, mille lipuvahetus pingeliseks muutis. Otsus hakata jälle tähistama 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva ning heisata Toompeal Pika Hermanni torni sinimustvalge rahvuslipp sai oluliseks sammuks taasisesisvumise teel, eesti rahva eneseväärikuse taastamisel ja ühtekuuluvustunde tugevdamisel.

Toompeale hakkas rahvast saabuma üle Eestimaa juba hommikuhämaruses. Tuldi peredega, kaasas rahvuslipud, mõnedel ka isamaalised loosungid. Näha võis ka Läti ja Leedu rahvuslippe. Palju oli eakaid inimesi ja õppureid. Lossiaias võtsid varakult kohad sisse laulukoorid, ametimehed ja külalised. Liikuda oli raske, kuid kõik olid viisakad ja abivalmid. Teades, et teised piltnikud jäädvustasid tseremooniat, otsustasin jääda rahvamassi. Kui tornist kõlas signatuur «Mu isamaa armas», rahvas elavnes. Indrek Toome kõneles rahvuslipust läbi aegade ja Lüdigi «Koit» ühendkooride esituses pani massid kaasa laulma.

Neile kolleegidele, kes jäädvustasid sinimustvalge lipu heiskamist Pika Hermanni tornis, avanes erakordne vaade Toompea ümbrusele, mille inimmeri oli täitnud. Kui paljud olid ajaloolisest hetkest osa saamas, ei suutnud ilmselt keegi täpselt kindlaks teha. Massid täitsid tornijalami ümbruse, tänavad ja pargid. Isegi Võidu (praeguse Vabaduse) väljakul, Balti jaama juures ja Snelli tiigi ääres jälgiti lipu heiskamist. Kell 8.30 kõlas signatuur «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» ning saabus ootusärevust täis vaikusehetk. Paljastatud peaga ja pisar silmanurgas, vaatasin torni poole. Kell 8.33 tõusis lipuvardasse rahvuslipp, mille heiskasid neli rahvariietes tüdrukut ja poissi. Kuigi oli külm ja tuuline, oli meeleolu oli ülev.

Lipuheiskamisel olid tornis Arnold Rüütel, Enn Põldroos, Veljo Tormis, Lembit Koik, Villem Raam, Erika Sakkool ja Hans Liblik. Kooride esituses kõlas Paciuse «Mu isaamaa, mu õnn ja rõõm», rahvas juubeldas ja laulis kaasa. Järgnevalt said lossiaias sõna Jaan Kross, Edgar Savisaar, Andres Tarand, Kuno Pajula. Mikk Mikiver luges ette 1918. aasta Eesti iseseisvusmanifesti. Kooridelt kõlas «Eesti lipp» ja kõneles Vaino Väljas. Tseremoonia lõpetas Gustav Ernesaksa juhatamisel «Mu isamaa on minu arm».  Iseseisvuspäeva tähistati paljude üritustega nii Tallinnas kui ka mujal Eestis.