:format(webp)/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
Äsjane «Vabariigi kodanike» saade rääkis radikaliseeruvast ühiskonnast. «Eestis on tõusnud uus populismilaine,» tõdes Ülle Madise. «Paremäärmuslus on teinud revolutsioonilise hüppe,» sekundeeris talle Andres Maimik. Statistika poolelt pakub nendele teesidele kinnitust EKRE pidev ja arvestatav toetuse kasv viimase pooleteise aasta jooksul, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Tavapäraselt otsitakse meil seletusi paremäärmusluse populaarsusele muutunud meediaväljast ja veebisuhtluse võimalustest. Ka mainitud «Vabariigi kodanike» saates käis läbi ütlus, et radikaalsuse tõusus olla süüdi internet. Usumehele omast juttu «eksinud hingedest» räägivad needki, kes usuvad, et hoides piiblina käes riiklikku tegevuskava, on võimalik astuda vastu nii Odini sõdalastele kui muud sorti poliitilistele äärmuslastele.
Rumal oleks vaielda vastu sellele, et uudistemeedia suudab tänapäeval hoiakuid kujundada või vähemalt neid võimendada. Üks või teine probleem jõuab kohalikku poliitikasse tihti mitte sellepärast, et see riigis reaalselt olemas on, vaid seetõttu, et see on «õhus», st raadio- ja tele-eetris, sotsiaalvõrgustikes ja võrguväravates. Nii on meedia tohutult võimendanud immigratsiooniteemat, mis parteipoliitilises võitluses konkureerib üha edukamalt Venemaalt lähtuva julgeolekuohuga.
Miks õnnestub aga EKRE-l immigratsiooniteemast teha oma võitlushobu? On ju sisserände surve Euroopas juba vana mure ning World Wide Web kasutusel pea kolmkümmend aastat. Miks koguvad populistid ja paremäärmuslased täna toetust pea kõikjal Euroopas, vaatamata valitsuste professionaalsetele tegevuskavadele nende vastu võitlemiseks?
Sellest küsimusest jagusaamiseks on mõistlik eristada ajendeid ja põhjuseid. Kontrolli alt väljunud immigratsioonilaine on ajendiks paremäärmusluse tõusule. Ajendeid saab meediakanaleid pidi importida, kuid põhjus paremradikaalide tõusuks peab olema olemas kohapeal. Niisiis tuleb nende populaarsusnäitajad asetada laiemasse pilti.
Esiteks tuleb vaadata erakondade toetuse dünaamikat terviklikult, sest valijaskonna toetust jagatakse ju parteide vahel ümber, juurde tuleb seda väga harva (seni võõrandunud inimeste arvelt). Teiseks on erakondade juured sügaval ühiskonna sotsiaalses kihistuse ja klassistruktuuris, mis on omakorda seotud majandusega. Mõlemas toimuvad muutused tasapisi, jäädes n-ö paljale silmale märkamatuks. Ühel hetkel on aga muutumine jõudnud sellise küllastumistasemeni, et hakkab vahetult mõjutama parteide toetajaskonda ja nende populaarsust. Just see ongi Eestis juhtunud.
Kui veebruari algul avaldati erakondade toetusreitingud, jõudis pealkirjadesse peamiselt EKRE tõus. Kõige suurem sõnum on aga hoopis Reformierakonna pikaajaline ja vääramatu langus. 2014. aasta varasuvest alates on Reformierakond ära andnud 14 protsenti oma toetusest. Mitte ükski teine, ka mitte palju sarjatud IRL, pole kaotanud valijaskonda sellisel määral.
Eestis pole parteide ega klasside kujunemine läbinud neid faase, mis Lääne-Euroopas. Kuna maaelu ümberkorraldamine ja turumajanduse juurutamine käis meil kümmekonna aastaga Lääne poole sajandi asemel, siis kalduti arvama, et jõukus ja positsioon tööturul pole Eesti valija parteilisi eelistusi mõjutavad tegurid. Järelikult pole meil ka klassikalist tüüpi erakondi, keda huvitaks valijate hääled, vaid hoopis ühiskonna sotsiaalsest kanvaast eraldunud kartelliparteid, kes omavahel «riigipirukat» jagavad. Aga milline on pilt praegu? Kas ikka hõljuvad meie parteid õhus ja nende populaarsus oleneb vaid liidritest ja suhtekorralduslikest nippidest?
Mulle näib, et jutt Eesti poliitilise konflikti erilisusest on ülepaisutatud. Eesti on täna üpris keskmine postindustriaalne ühiskond, kus jõudu koguvad need erakonnad, kellele sobiv sotsiaalne baas on kasvamas. Tasub tähele panna, et ka Lääne-Euroopas on parteide sotsiaalses baasis (st ühiskonna sotsiaalses struktuuris) toimunud olulised majanduse ja tööturuga seotud muutused. Politoloogid nimetavad ühe peamisena klassistruktuuri lõhenemist kaheks selgelt eristuvaks osaks – jõukaks ja huvitavat tööd tegevaks kõrgklassiks ning pidevas vaesus- ja töökaotuse riskis elavaks töölisklassiks.
Arvukas ja monoliitne keskklass, millele toetusid heldet heaolupoliitikat ajavad põhivooluparteid, on täna ise jagunemas nende kahe vastandklassi vahel. Mänedžerid ja ärisektoriga seotud inimesed liiguvad kõrgklassi, sotsiaal- ja kultuurivaldkonnas hõivatud keskklass on aga hakanud oma varasemat elatustaset kaotama.
Erinevalt XX sajandi keskpaigast on täna lisaks sissetulekule mängus veel üks mõjukas tegur, mis parteide toetajaskonda ümber rivistab - haridustase. Intelligents, kes tuludelt sarnaneb töölisklassiga, eristub nendest selgelt oma suhtumise poolest rahvuslusse, identiteeti ja immigratsiooni. Just seetõttu ei saa kultuuri- ega avaliku sektori töötajatest populistide või paremäärmuslaste valijaid.
Riikides, kus avaliku sektori töötajaskond on arvukas, püsivad mõõdukad põhivooluparteid kindlamalt, isegi kui paralleelselt tõuseb toetus ka äärmusparteidele. Kui Eesti peaks oma avaliku sektori radikaalse kärpekavaga tõsiselt edasi minema, võib see kaasa tuua äärmusparteide tugevnemise.
Mis on aga juhtunud Reformierakonnaga, kelle neoliberaalne alus peaks ju hästi turufundamendalistlikku ühiskonda sobima? Põhihäda ongi selles, et Reformierakond on turufundamentalismist loobumas ja muutumas liiga sotsiaalseks. Andrus Ansip nimetas 2014. aasta riigieelarve «sotsiaalselt vastutustundlikuks», tema järglane Taavi Rõivas aga 2016. aasta eelarvet «kindlustunde eelarveks».
Kumbki nendest ei seostu vabaturumajanduse põhiväärtustega. Eriti groteskseks on kujunenud olukord maksupoliitikas, kus ettevõtjad lausa paluvad – kehtestage meile tulumaks! Aga peaminister ei soostu; nagu ei soostu ta ka tööjõumaksude tõsiseltvõetava alandamisega.
Kidakeelne on Reformierakond ka välistööjõu riiki lubamise osas. Seega pole ettevõtjatel enam sügavat põhjust olla reformierakonna valija. Tõsi, Eesti majanduses on 94 protsenti mikroettevõtteid vähem kui 190 töötajaga. Seega mõjutab nende käitumine Reformierakonna reitingut märksa rohkem kui keskmiste ja suurte ettevõtjate oma. Need pisifirmad on avatumad turukonkurentsile, haavatavamad ja mis seal salata, tihti ka napi haridusliku kapitaliga. Vajadus majandusliku protektsionismi järele ühelt poolt ja võõravastasus teisalt, paneb sellise hõivepositsiooniga inimesi üha agaramalt vaatama populistlike parteide poole. Siit saavad toetust nii Keskerakond kui EKRE.
Niisiis tuleb poliitilise äärmusluse «ravimiseks» tegeleda mitte järjekordsete tegevuskavade tootmisega, vaid hoopis majanduse struktuuri arendamisega. Kõrge kvalifikatsiooniga töökohti pakkuv, laia inimteeninduse sektoriga ja dünaamiline tööturg aitab parteispektrit praeguses turbulentses olukorras tõhusamalt tasakaalustada kui hootised kampaaniad.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti inimarengu aruannete ja Berlesmanni jätkusuutliku valitsemise aastaaruannete («Sustainable Governance Indicators») püsiautor.