Anna-Maria Penu: kriisis kadunud põlvkond

Anna-Maria Penu.. Foto: Indrek Kasesalu.

Anna-Maria Penu kirjutab Hispaania näitel noortest töötutest, kellelt praegune majandus võib võtta ka tulevikuvõimalused.

Neile, nagu meilegi, öeldi: õppige, õppige palju ja te saate õndsaks. Tõotati lahedamat elu, kui oli nende aastatega aina paremini elavatel emadel-isadel. Kinnitati, et kohusetundlike, distsiplineeritute, ausate, kindlameelsete ja tahtejõulistena vallutavad nad maailma, kui soovivad – terve kosmosegi. Ja nad vaatasid õhinal taevasse, nähes igas lumivalges pilvekujus lubadusi, igas säravas tähes rikkusi. Helge tulevik, kõik hea, mis ootab inimkonda alles ees, kuulub neile, on nende päralt.

Noored hispaanlased astusid maailma võitjatena, vallutajatena, optimistidena. Kellel olemas bakalaureusekraad, kellel magister, mõnel isegi mitu, paljud juba doktorandidki. Õnnelikumad alustasid praktikantidena, sageli tasuta, siis tulid tähtajalised lepingud, vaevu kerkivad palgad, põues põksus lootus karjääriredelil edasi jõuda, saada tähtajatu leping ja kõrgem sissetulek.

Kuid mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et hooajaliste ja kehvade palkadega tööde real ei tulegi lõppu. Palgad vähenesid, kuni töölepingute ahel sootuks katkes. Vabatahtlikkus sai noorte töös pigem reegliks kui erandiks. Suurte projektide eest, mis lükati käima noorte mõttejõu abil, mis kandsid loodussõbralikkusse, teistmoodi mõtlemise, vaimsuse ideid, pole neil peale isaliku õlalepatsutuse muud loota.

OCDE andmetel ei tööta tervelt 40 protsenti Hispaania ülikooli lõpetanutest õpitud alal.

Haridusele vastavat tööd ja palka lihtsalt ei pakuta. 2007. aastal oli noorte, alla 25-aastaste tööpuudus 18,7 protsenti. See oli kõrgem kui mujal Euroopas, kuid vähemalt ei olnud veel tööta ligi pool põlvkonnast. Siis algas finantskriis, töötute arv kasvas kiiresti. Ettevõtetel on kergem ja odavam lõpetada töösuhe alluvatega, kel tähtajaline leping ja väike palk. 2008. aastal kerkis noorte tööpuudus Hispaanias 22,3 protsendini ja 2010. aasta suvel oli see juba 42 protsenti.

Kehvem palk, halvemad tingimused

Kolme aastaga on terves Euroopa Liidus kadunud 2,5 miljonit alla 25-aastastele kuulunud töökohta. Kehtivad finants-, majandus- ja tööturusüsteemid, mille loomises, kujundamises, parandamises pole need noored kunagi osalenud ja praeguste märkide järgi võib juhtuda, et ei hakkagi osalema, lõi jalad alt just neil.

Üldnäitajad jätavad mulje, et tänu viisteist aastat kestnud ehitusbuumile paranes hispaanlaste elujärg tunduvalt. Kui aga arvude taha piiluda, siis selgub, et tõeliselt rikastus sel ajal vaid käputäis tegelasi. Kõikide elanikkonnagruppidega võrreldes paranes kõige vähem just alla 35-aastaste hispaanlaste majanduslik olukord. 40 protsenti sellest vanuserühmast elab endiselt vanematekodus, sest nende sissetulekud ja ebastabiilne tööelu ei võimalda iseseisvat elu.

Kättesaamatusse kaugusesse libiseb isegi isiklik sõiduk, rääkimata oma kodust ja laste saamisest. Hispaanias vähenes 2009. aastal esmakordselt pärast kümneaastast pidevat tõusu sündide arv, ka abielusid registreeriti ligi 11 protsenti vähem kui aasta eest. Elulised tsüklid libisevad hilisemaks, tööturu struktuur põhjustab tõsiseid ühiskondlikke muutusi.

Sotsioloogid märgivad, et alla 35-aastastel on vähe ühist üle 40-aastaste grupiga. Eksisteerib ilmselge palgalõhe viimaste kasuks, kuid lisaks sellele pakutakse noortele kehvemaid tööaegu, hooajalisi töölepinguid ja neil on vähem õigusi.

Töötingimuste ja nõudmiste üle ei peeta noortega isegi läbirääkimisi. «Võta või jäta, 800 sinusugust ootab oma võimalust ukse taga,» öeldakse. Ja noor lepib pakutuga.

Küsimus pole enam karjääri ehitamises, järkjärgulises elujärje parandamises, vaid ellujäämises – noorel on raske isegi jalga ukse vahele saada. Kunagisest vankumatust tõest, et parem haridus annab parema tasu ja iseseisvuse, pole enamiku jaoks suurt midagi järele jäänud.

See luksus paistab olevat vaid mõne väljavalitu pärusmaa, kellel endal või kelle perekonnal on hästi positsioneeritud suhteid. Tervelt 60 protsenti möödunud aastal Hispaanias aset leidnud palkamistest toimus isiklike kontaktide kaudu.

Noored, kellel on mitu kõrgharidust ja magistrikraadid, kes on läbinud erinevad kursused ja teinud juhutöid (suur osa vabatahtlikena), on varem eluloosse uhkusega märgitud haridusteed hakanud harvendama või esitama vaid valikuliselt.

Aastaid õppimist ja vaeva peidetakse tööandjate eest teadlikult, olenevalt ametist, kuhu kandideeritakse. Sageli on see ainus viis vältida töötajate valikust «liigse kvalifitseerituse» tõttu välja langemist juba esimeses ringis.

Kuid sellegipoolest ei kutsuta noori isegi vestlusele ja ootust täis nädalatest saavad ängistavad, igasuguse lootuse paremale elule röövivad aastad. Hüvasti, iseseisvumist tähistanud üürikorter või eluasemelaen, hüvasti, teater, kino ja kohvitamine sõbraga, hüvasti, eneseteadvust tõstev majanduslik sõltumatus.

Need noored, enamikus noormehed, kes kinnisvarabuumi ajal jätsid koolitee pooleli, sest leidsid ehitustel hõlpsalt väga hästi tasustatud tööd, on samamoodi tagasi vanematekodus. Ja õnnelikumad ka koolipingis.

2008. aastal küündis Hispaanias varajane kooli poolelijätmine 12–16- aastaste seas 32 protsendini. Nüüd püütakse lõpetada katkenud kooliteed, mõned lähevad kutsekooli ametit õppima, kuigi seegi pole kõigile kättesaadav: kutsekoolide nimekirjast jäi kohtade puudumise tõttu septembris välja üle 40 000 noore. Mis veel hullem, statistika andmeil on Hispaanias üle 700 000 alla 34-aastase noore, kes ei õpi ega tööta ning keda iseloomustab innustavate väljavaadete puudumisest tingitud ükskõiksus.

Vanemate põlvkonna süü?

See pole ainult Hispaania probleem. Briti ülikoolide ja teaduse riigisekretär David Willetts avaldas veebruaris raamatu, mille eestikeelne pealkiri kõlab umbes nii: «Näppamine: kuidas beebibuumlased võtsid ära oma laste tuleviku ja miks nad peaksid selle tagasi andma». Seal püüab ta näidata, kuidas 1945. ja 1965. aasta vahel sündinud britid on poliitiliselt, kultuuriliselt ja demograafiliselt domineerides varastanud oma lastelt tuleviku.

Willetts väidab, et just «beebibuumlased», need üle 50-aastased britid, on kinnisvaramullist kõige enam kasu saanud, neile kuulub 80 protsenti kogu riigi erakätes olevast varandusest. Nende lastele ja lastelastele on pakkuda vaid jäänuseid. Jah, kunagi nad ehk pärivad need vanemate rikkused, kuid eluea pikenedes lükkub see võimalus aina kaugemasse tulevikku.

Willetts siiski möönab, et ta ei ole kindel, kas tegemist on halva või lihtsalt suure ja õnneliku põlvkonnaga. Kindel on see, et nad sattusid olema õigel ajal õiges kohas. Samas, siltide kleepimine ei aita tema sõnul tekkinud olukorda parandada.

Seda nõuannet oleks võinud võtta kuulda ka IMFi tegevdirektor Dominique Strauss-Kahn, kui ta mõne nädala eest Oslos toimunud tööturu konverentsil kirjeldas toimuvat «tohutu majandusliku ja sotsiaalse hinnaga tragöödiana, sest me räägime kadunud põlvkonnast».

Ja kui juba IMFi juht noori «kadunud põlvkonnaks» peab, siis on asi tõsine. Sest sõnal «kadunud» on negatiivne alatoon, see tähistab midagi lõplikku, midagi, millel pole lahendust ega tagasiteed. Noored jäävad sinna, kus on, ja unustatakse.

Hispaania ajaloo kõige kõrgemalt haritud põlvkond on teismelisena tekkinud lootustest-ootustest loobunud. Lepitakse ükskõik millistel tingimustel pakutava tööga või emigreerutakse. Kui tööd ei leita, elatakse vanemate juures, kelle plasmateleviisorist tulevad uudised kinnitavad, et alles seitsme aasta pärast jõutakse ehk alguspunkti tagasi. Selleks ajaks on paljud neist juba üle neljakümne.