/nginx/o/2015/06/12/4177775t1h69a5.jpg)
Arvukate välisteemade taustal on arengud Suurbritannia EU reformi ja referendumi osas jäänud pigem tagaplaanile ja ehk parem ongi. Referendum ja võimalik brexit võivad tunduda liigse bravuurina, kuid mõistmaks brittide muret, tuleb vaadata Euroopale nende mätta (saare) otsast, kirjutab riigikogu liige Kalle Palling (Reformierakond).
Võrdlemisi värske liikmesriigina on meil pisut keeruline mõista, miks tahavad britid oma ELi liikmesuse ja selle tingimused üle vaadata. Selle üle, kas nad soovivad ELi üldse kuuluda, otsustasid britid 40 aastat tagasi. Selle aja jooksul on (korduvalt) muutunud nii Euroopa maakaart kui ka välispoliitiline olukord ning selle käigus ka ELi roll ja funktsioonid.
EL on liikmesriigi jaoks kahtlemata tugev mõjutaja nii välis- kui sisepoliitilises mõttes. Samas on ju täiesti elementaarne, et kord 4 aasta jooksul saame valimistel otsustada selle üle, kes meie riiki järgmistel aastatel ja mis kursil juhib, kuid EL on jäänud liikmesriikide elanikele üha kaugemaks. Kõlanud argumendid justkui oleks briti valitsus jonnakas ja isekas, et sellisel kombel väljumisega ähvardades reforme taotleb, ei aita meil mõista kogu tausta: briti valijad ei ole rahul ELiga selle tänasel kujul, mistõttu on nüüd David Cameroni valitsuse otsene kohustus oma valijate soovidele vastata.
Pealegi pole britid läbirääkimistel loopinud ultimaatumeid – diskussioon on olnud avatud ja konstruktiivne ning konsulteeritud on ka teiste liikmesriikidega. Taotletava reformipaki eesmärk Cameroni jaoks on eelkõige veenda briti rahvast selles, et EL on endiselt elujõuline ja muutumisvõimeline organisatsioon, mida juhivad siiski liikmesriikide valitsused ja rahva mandaadil. Mõnes mõttes võiks ju koguni väita, et brittide söakus esitada väljakutse ELile kui «asjale iseenesest» mõjub turgutavalt nii ELile kui organisatsioonile, aga ka selle liikmesriikidele.
Ehk üks meie jaoks märkimisväärsemaid reforme, mida britid välja pakuvad, tooks endaga kaasa rahvusparlamentide rolli kasvamise ELi otsustusprotsessides. Reformi kohaselt oleks tulevikus igal rahvusparlamendil võimalus anda «punane kaart», millega lükata tagasi Euroopa Komisjoni ettepanekud.
Reaalsem ja käegakatsutavam otsustusvõime tagaks ühest küljest selle, et rahvusparlamentide tasandil tekiks diskussioon ning pöörataks suuremat tähelepanu ELi otsustusprotsessidele, mis tegelikult meid kõiki vägagi mõjutavad. Teisest küljest survestaks see ELi komisjoni, sest rahvusparlamentide sõnaõigus survestaks komisjoni uusi õiguslikke algatusi paremini läbi mõtlema ja põhjendama, arvestades, et lisaks liikmesriikide ministritele peab ettepanekuid senisest oluliselt rohkem põhjendama ka parlamentidele.
Liikmesriikide parlamentide rolli tugevdamine on ühtepidi juba olemasolevat otsustusprotsessi keerulisemaks tegev, samas annab juurde ELi «kojutoomisel» ja tugevdab riikide omanditunnet Euroopas toimuva suhtes.
Meie ühishuvi on kahtlemata ka konkurentsivõimelisem Euroopa. See võib kõlada õhku täis loosungina, kuid reaalne eesmärk on kergendada nende liikmesriikide koormat, kelle majandused ägavad EList tuleneva ülereguleerituse all. Tuleb mõista, et Eesti paindlik ja kohanemisvõimeline majandus pole nii tundlik ülereguleeritusele, kui seda on Euroopa suured ja komplekssemad majandused.
Veel valmistab brittidele muret see, et viimastel aastatel on finantskriisi ning Kreeka-küsimuse tõttu keskendutud suuresti euroala tugevdamisele, kuid Euroopa Liidu seadusraamistik pole jõudnud sellaga sammu pidada. Nende liikmesriikide jaoks, kes oma valuutale on kindlaks jäänud toob see kahtlemata kaasa mitmeid komplikatsioone.
Näiteks ei olnud eurotsooni mitte kuuluv Ühendkuningriik otsustajate ringis Kreeka küsimuses, ent võttis ELi ühiskassasse panustajana ikkagi otsese rahalise kohustuse. Loomulikult on Ühendkuningriigi huvides, et euroala püsiks tugeva ja konkurentsivõimelisena, sest just siia liigub 40 protsenti nende ekspordist, kuid elementaarne peaks siiski olema, et rahalise vastutusega kaasneb ka otsustusõigus.
Brittide hinnangul on ELi karmid regulatsioonid ja tööturuseadused need, mis pärsivad tööhõivet ning seeläbi ka majanduskasvu. Eestis see probleem nii terav pole, ent keskmiselt üks viiest noorest inimesest ELis ei suuda leida tööd. Isegi stabiilse majanduse tingimustes on uute töötajate palkamine ettevõtja jaoks riskantne ja kulukas, see omakorda takistab ettevõtete arenemist. Paindlikumad reeglid ja väikeettevõtlust soosiv maksusüsteem annaks kindlasti julgust ka Eesti iduettevõtetele senisest agressiivsemalt laieneda ja uusi töötajaid palgata.
Muuseas rääkides iduettevõtetest, siis UK peamisi prioriteete on digitaalne ühisturg, sest just tehnoloogilises revolutsioonis, innovatiivsetes IT-lahendustes ja tehnoloogia start-up’ides näevad britid ELi majanduse tulevikku. Kõlab tuttavlikult?
Suurbritanniale on veel ette heidetud justkui sooviks nad sulgeda oma piire takistamaks sisserännet ja inimeste vaba liikumist, kuid see ei vasta päris tõele. Sarnaselt paljude teiste ELi liikmesriikidega on Ühendkuningriigi toetuste süsteem kujunenud selliselt, et sotsiaaltoetused on saamas üheks peamiseks sisserände põhjuseks. Niisiis on kõrgharitud ida-eurooplasel tulusam kuskil Suurbritannias luuda lükata, kui töötada oma kodumaal spetsialistina.
Kui aga UK tõmbefaktor sotsiaaltoetuste näol märkimisväärselt kahaneks, siis vähendaks see omakorda kvalifitseeritud tööjõu väljarännet Ida-Euroopa riikidest ning tagaks nendele riikidele parema konkurentsivõime. Muuseas kas teadsite, et poola keel on Suurbritannias kõige räägitum võõrkeel?
Argumente ja momente, kus brittide reformiettepanekud ka Eesti huvidega kattuvad, leidub kindlasti veel, kuid vaadakem taas suuremat pilti. Võime ju vaielda meetodite üle, aga kui need teenivad oma eesmärki ning Ühendkuningriigil õnnestub Euroopa Liitu sisuliselt muuta, siis oleks see tugevaim signaal sellest, et Euroopa Liit on riikide jaoks, mitte vastupidi. Veelgi enam - reformide õnnestumine oleks kahtlemata löök ELi vastastele poliitpopulistlikele jõududele nii Prantsusmaal, Ungaris, Poolas, aga ka mujal. Oleks kentsakas väita, et EL surub end peale kui üks liikmesriik suudab omal algatusel läbi suruda säärase reformikava.
Eestile on brittide jätkamine ELis väga oluline. Lisaks majanduslikele kaalutlustele, on selgelt määrav oht, et liikmesriigi lahkumise järel hakkaks liit lagunema. Sel oleks kindlasti tõsiseid tagajärgi nii liikmesriikide majandustele kui liidu usaldatavusele ja kuvandile, ka edasisele toimimisele. Kindlasti peab liikmesust vaatama ka julgeolekupoliitilisest aspektist, ehkki siin on igapäevases mõttes primaarne NATO.
Kui Ühendkuningriigi mured saavad lahendatud ja riik jätkab ELis, on võitnud kõik.
40 aastat tagasi otsustasid Suurbritannia valijad liituda riikide liiduga. Täna tunnevad nad justkui neid kistaks liitriiki ning valijatena on nende õigus seada endapoolsed tingimused. See aga ei tähenda, et meie sellest midagi kaotaks – pigem tundub vastupidi.