Artemi Troitski

FOTO: Tairo Lutter

Halvad uudised Venemaalt pole õieti uudis. Kõrvu nafta ja gaasi, räpase raha ja korruptsiooni, aga ka kaunite neidudega on halvad uudised üks peamisi Venemaa ekspordiartikleid. Allakukkuvatest rakettidest skandaalsete seadusteni ja poliitilistest mõrvadest sõjaliste provokatsioonideni on kõik muutunud ida uudistekonveieri tavapäraseks menüüks. See on kurb. Aga veel kurvem on see, et lääs, mis veel hiljaaegu kümbles heaolus, on hakanud viimasel ajal Venemaad kiiresti kinni püüdma vähemalt negatiivse informatsiooni mõttes.

Euroopas valitseva paanika südames on loomulikult terrorirünnakud ja migrantide ümber peetavad võitlused. Kuid sellega veel ärevust süvendav eeskava kaugeltki ei piirdu ning mõneski aspektis on see otseselt seotud Venemaal toimuvaga.

Hiljuti viibisin Bratislavas ühel humanitaarvaldkonna konverentsil ja osalesin istungil, mis oli pühendatud kahjulikule mõjule, mida tele- ja muu propaganda avaldab venemaalaste mõistusele. Asjatundjad esitasid mitmesuguseid arve ja versioone, aga kõik jõudsid enam-vähem ühe tulemuseni: psühhotroopse sõjakunsti meistrid on enamikus venemaalastes üles leidnud tundlikud punktid, psühholoogilised traumad, imperialistlikud sündroomid, kõikvõimalikud alaväärsustunded ja muud «hingekinnitused» (kui kasutada Putini sõnu), millele uuesti vajutades ja valu tekitades võib neid muuta emotsionaalselt laetud ja kriitikavabalt meelestatud agressiivseks massiks.

See on liiga lihtne seletus. Minu esinemine läks (nagu ikka) põhitoonist lahku: ma kutsusin välismaiseid kolleege jätma rahule õnnetu zombiks muudetud vene rahva ja pöörama pilgu Euroopa demokraatlikes maades valitsevale olukorrale. Kus on samuti, mille pärast kurbust tunda. Ma rõhutan kohe, et minu väidetel ei ole midagi pistmist Kremli tavapärase demagoogiaga stiilis «Aga ka teil ei ole asjad paremad» või «Aga vaadake, mida teeb Ameerika!».