On selgunud, et nii Konstantin Päts kui ka tema lähim võitluskaaslane, kindral Johan Laidoner, olid tänapäeva mõistes suurekaliibrilised majanduskurjategijad. Nende poolt asutatud ja hiljem põhja lastud Harju Panga kaudu pesti Läände erakordselt suurel hulgal punabolševike kulda. Verist kulda, kirjutab dokumentaalfilmi «Tants vanakuradi vanaemaga» autor Viktor Siilats.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel on tõstatatud idee püstitada Eesti Vabariigi rajamise eest ausammas president Konstantin Pätsile. Selle ettepaneku taga on Eesti Muinsuskaitse Selts, kes on Eesti taasiseseisvumisprotsessi käigus olnud väga aktiivne Eesti riiklust tähistavate mälestusmärkide taasavaja. Muinsuskaitse selts on ka Konstantin Pätsi elu- ja ametiajal Tahkuranda püstitatud ausamba taasavaja, president Pätsi haua ja tema maiste jäänuste tuvastaja Buraševo vaimuhaiglas ning seega ka tema põrmu Eestisse toomise ja ümbermatmise initsiaator.
Tolleaegsete Eesti lähiajalooteadmiste juures oli see igati väärikas ja tänuväärne tegevus, mida olen omal ajal ka videolindile jäädvustanud ja eraarhiivi talletanud. Paraku on aga aeg edasi liikunud ja see, mis toona meie eest varjatuna hoiti, on lõpuks ka päevavalgele ilmunud.
On selgunud, et nii Konstantin Päts kui ka tema lähim võitluskaaslane, kindral Johan Laidoner, olid tänapäeva mõistes suurekaliibrilised majanduskurjategijad. Nende poolt asutatud ja hiljem põhja lastud Harju Panga kaudu pesti Läände erakordselt suurel hulgal punabolševike kulda. Verist kulda.
Et omi kuritegusid varjata ja seeläbi karistusest pääseda olid Päts ja Laidoner sunnitud kehtestama diktatuuri ning vangistama oma poliitilise opositsiooni ehk vabadussõdalased, riputades demokraatlikul teel riigikokku pürgivale poliitilisele vastasele kaela Vene saatkonnast laenatud fašistisildi.
Üleriiklik meediatsensuur, mille Päts ja Laidoner kehtestasid, kandis nime «vaikiv ajastu» ja sellest üleastujaid ehk «rääkijaid» karistati karmilt. Nii ei räägitudki enam sellest , et tegelikkuses oli Päts ise n-ö vapside uue põhiseaduse riigikogule esitaja ning et Laidoner oli vapsidele eelnevalt andnud nõusoleku olla nende presidendikandidaat.
Kõike seda oleks lootnud kuulda Eesti taasiseseisvumise protsessis aktiivselt osalenud Eesti ajaloolastelt, Eesti Muinsuskaitse Seltsilt. Paraku seda aga ei juhtunud ning täna, kus tõde enam varjata ei õnnestu, on muinsuskaitseselts asunud innukalt õigustama Pätsi ja Laidoneri diktatuuri.
Et ajad olnud sellised ja mujal olid samuti diktaatorid pukis jne.
Aga kujutagem korraks ette, et hetkel valitsev koalitsioon laseks võimu kaotamise kartuses arreteerida näiteks Vabaerakonna ja tema liidrid ning käsiks kontrolli alla allutatud ajakirjandusel rahvale teatada, et ajad on sellised? Naeruväärne, kas pole?
Ajad ei olnud sellised! Kodukootud diktaatorite ainus mure oli Putini kombel võimalikult kaua võimul püsida, et oma majanduskuritegude eest mitte vastutust kanda.
Õigustada on püütud ka Pätsi ja Laidoneri otsuseid Eesti loovutamisel Nõukogude Venemaale, nii-öelda hääletut alistumist. Targad diktaatorid, Päts ja Laidoner, olla sellega säästnud Eesti rahvast hullemast. Paradoksaalsel kombel ei oma aga mingisugustki tähtsust, millise otsuse Päts ja Laidoner tegid või tegemata jätsid. Kuritegelik oli vastupanu osutamata jätmine, kuritegelik olnuks ka vastupanu osutamise otsus.
Miks???
Aga sellepärast, et Pätsi ja Laidoneri valitsus muutus ise ebaseaduslikuks 3. mail 1934, kui nad põhiseadust rikkudes jätsid enda poolt laialiaetud riigikogu uuesti kokku kutsumata. Seega, peale 3.05.1934 ei osalenud ühegi nende otsuse juures riigi kõrgeima võimu kandja ehk Eesti rahvas. Oma retoorikas Eestit viimse meheni kaitsev Laidoner kandis lausa erakordset hoolt selle eest, et rahvas ei saaks Stalinile ka omaalgatuslikult vastupanu osutada. Relvituks tehtud Kaitseliit saadeti aga Eestisse sissemarssivale Punaarmeele hoopis küttepuid lõhkuma.
Kujutage korraks ette, et teie autojuhtimise õigus on aegunud. Sellegipoolest sõidate oma autoga rahumeeli ringi, kuni satute ootamatult situatsiooni, kus otsustades päästa sõiduteel mängivaid lapsi sõidate otsa eemal kõnniteel jalutavatele vanuritele. Ükskõik, kuidas te ka ei otsustaks, ükskõik, kuidas te ka oma otsust ei põhjendaks, ükskõik, millise seisukoha võtaks avalikkus (laste päästmine oli ju õilis tegu!), määrab kogu asja kuritegelikkuse sellegipoolest juhiloata sõit. Teil puudus õigus autot juhtida! Teile kohe kindlasti ausammast ei püstitata! Ka siis mitte, kui olete selle auto juhtumisi ise leiutanud.
Pätsil ja Laidoneril puudus 1939. aastal õigus riiki juhtida! Kui diktatuuri kehtestamine ja diktatuuri abil valitsemine (vangistused, tsensuur, riigikogu laialisaatmine) mahtusid veel kuidagigi uue põhiseaduse raamidesse, siis põhiseadusega ettenähtud tähtajaks ehk 3. maiks 1934 riigikogu uue koosseisu mitte kokkukutsumine oli ilmselge seaduserikkumine ja selliselt edasivalitsemine juba kuritegu.
Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal mõisteti diktatuuri kehtestamise ja vaenlasega koostöö tegemise eest surma Prantsuse ekspeaminister, marssal Philippe Pétain. Arvestades rahvuskangelasest marssali kõrget vanust ning tema ülisuuri teeneid Esimeses maailmasõjas, eriti Verduni lahingus, asendati surmanuhtlus eluaegse vanglakaristusega, mille Pétain aastaks 1951 Île d'Yeu saarel ka ausalt ära kandis.
Käesoleval äreval ajal Konstantin Pätsile veel ühe ausamba püstitamine teenib kahtlemata seda eesmärki, et asetada au sisse kõikide nende tegelaste tegevus, kes hetkel Eestimaa loovutamise nimel teineteisega võidu jooksevad. Viljandis juba istub vägede ülemjuhataja Laidoner. Stalini kingitud hobuse seljas! Eks püstitagem siis midagi samaväärset ka Pätsile. Toompeal!