Kõike seda oleks lootnud kuulda Eesti taasiseseisvumise protsessis aktiivselt osalenud Eesti ajaloolastelt, Eesti Muinsuskaitse Seltsilt. Paraku seda aga ei juhtunud ning täna, kus tõde enam varjata ei õnnestu, on muinsuskaitseselts asunud innukalt õigustama Pätsi ja Laidoneri diktatuuri.
Et ajad olnud sellised ja mujal olid samuti diktaatorid pukis jne.
Aga kujutagem korraks ette, et hetkel valitsev koalitsioon laseks võimu kaotamise kartuses arreteerida näiteks Vabaerakonna ja tema liidrid ning käsiks kontrolli alla allutatud ajakirjandusel rahvale teatada, et ajad on sellised? Naeruväärne, kas pole?
Ajad ei olnud sellised! Kodukootud diktaatorite ainus mure oli Putini kombel võimalikult kaua võimul püsida, et oma majanduskuritegude eest mitte vastutust kanda.
Nõukogude Liidu okupatsioon
Õigustada on püütud ka Pätsi ja Laidoneri otsuseid Eesti loovutamisel Nõukogude Venemaale, nii-öelda hääletut alistumist. Targad diktaatorid, Päts ja Laidoner, olla sellega säästnud Eesti rahvast hullemast. Paradoksaalsel kombel ei oma aga mingisugustki tähtsust, millise otsuse Päts ja Laidoner tegid või tegemata jätsid. Kuritegelik oli vastupanu osutamata jätmine, kuritegelik olnuks ka vastupanu osutamise otsus.
Aga sellepärast, et Pätsi ja Laidoneri valitsus muutus ise ebaseaduslikuks 3. mail 1934, kui nad põhiseadust rikkudes jätsid enda poolt laialiaetud riigikogu uuesti kokku kutsumata. Seega, peale 3.05.1934 ei osalenud ühegi nende otsuse juures riigi kõrgeima võimu kandja ehk Eesti rahvas. Oma retoorikas Eestit viimse meheni kaitsev Laidoner kandis lausa erakordset hoolt selle eest, et rahvas ei saaks Stalinile ka omaalgatuslikult vastupanu osutada. Relvituks tehtud Kaitseliit saadeti aga Eestisse sissemarssivale Punaarmeele hoopis küttepuid lõhkuma.