Jaak Jõerüüt

FOTO: Sander Ilvest

Kiviaeg, ütleb üks mu lähedane inimene vahel igasuguste jampslike nähtuste kohta. Nii ongi. Mõtelda, analüüsida, lugeda ja kirjutada saab oma tahvliga või läpakaga kohvikunurgas, kodus, suvilas või katuseterrassil sama hästi kui kontoritoolil. Aga ei, sest pole kombeks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Seda lugu inspireeris mind kirjutama kõigepealt Vilja Kiisleri kuulus kolumn ühes jaanuari Äripäevas, pealkirjaga «Miks eestlane vaene on?». See rääkis eestlaslikust tuimast rügamisest. Ümber jutustamata meenutan tuuma: omanike ja juhtide vale hoiaku tõttu keskendutakse liiga palju tagumikutundidele, mitte tulemusele. Sain aru, et vaatlus puudutas peamiselt erasektorit. Mul aga hakkasid pärast lugemist nii teadvus kui alateadvus tööle avaliku sektori hekseldamisega, millest on mul isiklikke kogemusi, leebelt öeldes. Ja ma leidsin masendavaid paralleele, hirmutavaid sarnasusi.

Väidan, et ka ministeeriumide arhipelaagis armastatakse kontorites rügamist arutult palju. Olen välisministeeriumi süsteemis olnud mitmesugustes ülemuslikes ja alluvuslikes positsioonides.

Ülemusena näiteks saatkondades olen alati innustanud diplomaate minema kontorist välja, nuusutama õhku ja kompima tegelikkust nendes riikides, millest tuleb analüütilisi raporteid ehk memosid kirjutada. Olen kinnitanud neile, et mind ei huvita, millal ja kus nad tööd teevad, vaid töö tulemus. Võiks ju arvata, et kui kontrollimatuse lubatäht käes, algasid massilised kuritarvitused. Kus sa sellega! Ehkki oli ka arusaajaid inimesi, juhtus tihti vastupidi, sest arvuti abil kirjutab ju ikka korralise raporti kokku ja kontor ju on turvaline, mugav, armas pesake... Aga ei iial saa niimoodi väga head raportit, kui puudub sisseelamine kohalikku ellu ja selle elu tundmine.

Meenub ka üks ammune õppetund numbrite ja elu vahekorra asjus, üleminekuaja parlamendile ehk viimasele Ülemnõukogule andis selle nüüdseks meie hulgast lahkunud majandusteadlane Rudolf Jalakas. Väliseestlane Rootsist, kunagine Eesti rahareformi komitee liige ja Eesti Panga nõukogu liige.

Oli aasta 1992, iseseisvus oli juba olemas, aga majanduslik pööre algstaadiumis. Parlamendi kõnepuldist, vastates murelikele küsimustele, mis puudutasid hetketrende peegeldavat majandusstatistikat, vastas ta kerge muigega, veendes meid alati arvude uurimise kõrval minema lihtsalt tänavale või kohvikusse või poodi ja vaatlema inimeste nägusid, käitumist, meeleolu. Targale mehele oli see, mis ta Stockholmist tulles Tallinnas jalutades märkas, veenvamaks kinnituseks arengu hoorataste pöörlemise kohta kui puudulikud ja viivitusega laekuvad statistilised näitajad.

2002–2004 olin välisministeeriumi peainspektor. Idee järgi on see (koos oma kaaskonnaga) kõigis välisteenistustes olemusliku sideme hoidja saatkondade ja peamaja vahel. Info, mida sai korjatud ja mille põhjal sai tehtud ettepanekuid, oli aga otsustajatele ebamugav, sest see ei läinud sageli kokku reeglistiku kuiva kirjasõna ja kõigega, mida võis saatkondade puhul arvudesse suruda. See oli minule üks indikatsioon siis maad võtma hakanud mugandumise mentaliteedist.

Kiviaeg

Lisan siia kogemusi ministeeriumi peamajas töötamisest mitmel perioodil ja kinnitan, et formaalsed tagumikutunnid on au sees. Kuulda 21. sajandi teisel kümnendil mitmesuguste tasemete juhtide arvamusi, et kontoris tuleb istuda ka siis, kui midagi teha pole, igaks juhuks ja «teised ju istuvad ka», see jahmatab algul ja siis hakkad otsima õiget sõna olukorra iseloomustamiseks.

Kiviaeg, ütleb üks mu lähedane inimene vahel igasuguste jampslike nähtuste kohta. Nii ongi. Mõtelda, analüüsida, lugeda ja kirjutada saab oma tahvliga või läpakaga kohvikunurgas, kodus, suvilas või katuseterrassil sama hästi kui kontoritoolil. Aga ei, sest pole kombeks.

Jätame praegu kõrvale töö tundlikuma informatsiooniga, mis tuleb mitmes riigiasutuses mängu, see on iseasi, selleks on oma alad ja reeglid. Jätame kõrvale ka mõned ametikohad ja mõned olukorrad, kus vaba liikuvus ei ole võimalik. Kuid üldiselt on tagumikutundide, reeglipärase rügamise, arvutite ette kleepumise ja kontrollitavuse mentaliteet ka avalikus sektoris liiga kõvasti juurdunud.

Kui erasektori vaatluse puhul tekkis kahtlus, et mentaliteet takistab rikkamaks saamist, siis avaliku sektori puhul on mul teistsugune kahtlus. Kas mugavate tagumikutundide mentaliteet pole mitte üks neist suurtest põhjustest, miks me kõik Eestis kurdame normatiivaktide ületootmise ja elu ülereguleerimise üle? Sest kuidagi peavad ametnikud oma päevi kontorites sisustama. Ja nii kerkivad uued kontorid, üks hinnalisem kui teine. Riigis, mis pürib IT-eeskujuks...

Võrdlusainet andis vahepeal ka Indrek Neiveltiga tehtud intervjuu Eesti Ekspressis, tema uue (makse)panga Pocopay puhul. Mõtlesin seda lugedes mentaliteedist, hoiakutest ja eesmärkidest ning vaba inimese töötahte austamisest, töö- ja inimväärikusest. Uute aegade võimalustest. Meenutasin sinna juurde veel kord mõningaid mentaliteedimuljeid riigiasutustest. Jah, see sõna jääb veel käibele: kiviaeg.


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.