:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/03/10/3856123t1h56e0.jpg)
Venemaa liidrid ähvardavad küll külma, küll kuuma sõjaga – on see reaalsus või tehakse seda meie eksitamiseks, küsib kolumnist Erkki Bahovski.
Tellijale
Erkki Bahovski: Moskva külm või kuum sõda?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene peaminister Dmitri Medvedev hoiatas Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes uue külma sõja puhkemise eest. «Venemaad kujutatakse samahästi kui suurimat ohtu NATO-le või Euroopale, Ameerikale ja teistele riikidele. Nad näitavad hirmutavaid filme venelastest, kes alustavad tuumasõda. Ma olen mõnikord segaduses, kas on see aasta 2016 või 1962,» ütles Medvedev.
Ehkki Medvedev üleeile veidi leevendas oma konfrontatsioonilist seisukohta telekanalile Euronews antud intervjuus, oli fraas «uus külm sõda» juba üle tema huulte lipsanud. Aasta 1962 tähendab muidugi viidet Kuuba kriisile, kus maailm pole olnud ei enne ega hiljem tuumaholokaustile nii lähedal.
Külm sõda Teise maailmasõja järel tähendas ikkagi suuri muudatusi mõtlemises. Ennekõike tähendas see Ühendriikide vägede Euroopasse jäämist, seda erinevalt Esimese maailmasõja järgsest olukorrast. Siis lõppes ameeriklaste eemalejäämine veelgi suurema verevalamisega, sest Saksamaa tahtis revanši Esimeses maailmasõjas saadud kaotuse eest.
Ameeriklased ei kippunud Euroopasse tagasi – ka siis, kui Londonile sadas 1940. aastal pommirahe, kuid ka siis, kui natsid olid jõudnud 1941. aasta sügisel Moskva alla, püsis USA ametlikult neutraalsena. Alles pärast Pearl Harborit või õigemini pärast Saksamaa sõjakuulutust leidsid ameeriklased end sõjast. Ent oli ju loomulik mõelda, et sõja lõppedes naasevad väed koju.
Selle eest, et ameeriklased muutsid oma traditsioonilist, isolatsionistlikku mõtlemist, tuleb meil peaasjalikult tänada Briti peaministrit Winston Churchilli. Tema sai aru, et Saksamaa langedes ja ameeriklaste lahkudes ei seisa Punaarmee ees enam ühtegi takistust. Tavaliselt viidatakse külmast sõjast rääkides Churchilli kuulsale kõnele Fultonis 1946. aastal, kuid siis polnud ta enam peaminister. Eeltöö ameeriklaste Euroopasse jäämiseks oli tehtud just tema peaministriks oleku ajal.