Ott Lumi

FOTO: Erakogu

Poliitikas meil ja mujal on aset leidnud kardinaalsed, kuid kõrvaltvaataja silma eest varjule jäänud muudatused, kirjutab Ott Lumi.

Tellijale

Eesti poliitikas on lahvatanud omamoodi põlvkondade konflikt, millele juhtis tähelepanu ajakirjanik Argo Ideon hiljutises Maalehe loos («Kümnendate vaim», Maaleht, 4. veebruar). Ekspeaminister Mart Laari on öelnud, et valitsuses on pehmod, kes ei julge midagi otsustada. Sisuliselt sama on öelnud ekspeaministrid Tiit Vähi ja Siim Kallas.

Õli lisas tulle Andres Herkeli kommentaar kooseluseaduse rakendusaktide menetlemise asjus. Herkel soovitas kohale kutsuda Siim Kallase, Mart Laari ja Marju Lauristini, kes Herkeli sõnul lahendaks kujunenud tupikseisu kolme päevaga. Samasugust kriitikat uue põlvkonna poliitiliste liidrite kohta ning nostalgiat endiste aegade «heade juhtide» järele on kostnud viimasel ajal pidevalt. Sellised mõtteavaldused panevad vaagima, kas olukord on tõesti nii trööstitu. Kas muru oli tõesti varem rohelisem ja taevas sinisem? Üritan poliitiliste liidrite tekkimist ja natuuri ajas veidi selgitada, et asjas veidi selgust luua.

19. sajandi esseist ja filosoof Thomas Carlyle väitis oma teoses «Kangelastest, nende kummardamisest ja heroismist ajaloos», et teatud indiviididel on jumalik puudutus, mis teeb nendest liidrid. 20. sajandi sotsiaalpsühholoogide hulgas sai see tees tuntuks kui «üliinimese juhtimisteooria». Sotsiaalpsühholoogid ei ole tänapäevani poliitilise liidri geeni leidnud, hoolimata arvukatest eksperimentaaluuringutest. On kindlaks tehtud, et see, kellest saab liider, ilmneb konkreetses grupikäitumise situatsioonis. Kui näiteks panna grupp situatsiooni, mis eeldab kriisi lahendamisel tugevat planeerimisoskust, siis kujunes liidriks kõige parem planeerija, ja kui grupp on olukorras, mis eeldab kõige osavamat võitlemisoskust, siis kujunes liidriks kõige tugevam võitleja jne.

Jumalike võimetega liidreid ei ole olemas, vaid need kujunevad vastavalt inimlikele omadustele, nagu intelligentsus, empaatia, oskus õigesti reageerida ja enesekindluse olemasolu jne. Kõige tähtsam järeldus, millele sotsiaalpsühholoogid aga jõudsid, on see, et juhtimisvõime avaldub eeskätt probleemsituatsioonides. Tõsi, see ei anna meile veel selgitust, miks liidrid teineteisest erinevad.

Prantsuse politoloog Jean Blondel on kirjeldanud poliitiliste liidrite tüüpe vastavalt nende tehtavate muudatuste ulatusele ja perspektiivi avarusele. Kui muudatuste ulatus on kergesti mõistetav nähtus, siis perspektiivi avaruse all mõtleb Blondel laias laastus seda, kas lahendatavad probleemid/olukorrad on taktikalised, strateegilised või olemuslikud. Alumisel nivool asetsevad Blondeli jaoks liidrid, kelle tegevusväli on kitsas. Sellises rollis võime ette kujutada tüüpiliselt ametniku tüüpi poliitikuid. Aga siia kategooriasse kuuluvad ka innovaatilised poliitikud, kes toimetavad vaid enda haldusala sees, kuid kelle mõju on piiratud. Keskmisel nivool on mõtteliselt arvatavasti lõviosa tänapäeva poliitikuid. Blondel jaotab nad vastavalt konformistideks, ümbersõnastajateks ja reformijateks, vastavalt sellele, kas poliitik armastab muutusi või ei.

Ülemisel nivool ehk kõige avarama tegevusväljaga poliitilised liidrid on vastavalt lunastajad, paternalistid ja ideoloogid. Blondel ütleb, et seda tüüpi liidrite esiletõus eeldab reeglina pöördelisi ühiskondlikke sündmusi. Selliseid, milles oli võimalus osaleda nii Laaril, Vähil kui ka Kallasel. Seega, poliitiline otsustusjulgus ja otsustamise kiirus tulenevad suuresti taustsüsteemist. Samas endiste poliitikute, nagu ka näiteks suure osa ettevõtjate, kriitika valitsuse töö tempo suhtes pole päris laest võetud.

Mulle näib, et suuresti käib kriitika sellise poliitika stiili pihta, kus toodetakse ainult auru näilisuse nimel. Kriitikutel on põhjust olla ootusärevil. Erinevad  poliitikavaatlejad räägivad üha enam poliitilise PRi surmast või vähemalt kuldajastu lõpust.