Jätkem meelde kuupäev 20. jaanuar 2017. See on Barack Obama viimane tööpäev Ühendriikide presidendina. Hinnangud tema kahele presidendiajale on erinevad.
Taavi Minnik: vihased inimesed Ameerikas (6)
16. veebruar 2016, 20:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis puudutab sisepoliitikat, siis demokraatide jaoks on ta üks selle partei suurimaid presidente, sest suutis seda, mida tema eelkäijad ei suutnud, ehk läbi viia tervishoiureformi (nn Obamacare), lisaks legaliseeriti 2015. aastal samasooliste abielud kogu riigis. Ka majandus on pärast 2007.–2008. aasta globaalset majanduskriisi kasvanud, olgu pealegi, et kasv on olnud pigem tagasihoidlik. Obama välispoliitikat on kritiseerinud nii vabariiklaste kui ka demokraatide esindajad, kuna see on põhimõtteliselt kujutanud sihitut triivimist ning eelkäijate kättevõidetud positsioonide äraandmist kõikidel suundadel.
Praegu kogubki Ühendriikides tuure presidendivalimiste kampaania, et selgitada lõpuks välja, kes asub pärast 20. jaanuari Valgesse Majja. Nii vabariiklaste kui ka demokraatide presidendikandidaadi valimine on pakkunud üllatusi, sest esile on kerkinud uus segment, kelle sotsioloogid on ristinud juba Trumpi-Sandersi elektoraadiks. Need on protestihääled, kuna demokraatide vasakliberaalne ning vabariiklaste paremkonservatiivne peavool suurt osa valijaskonnast ei rahulda. Vasakpoolsed läksid liigselt hoogu vähemuste huvide kaitsega ning kaotasid silmist oma peamised toetajad, lihtsad tööinimesed. Ka parempoolsed on kaotanud kontakti oma traditsioonilise valijaskonnaga, keskklassiga, näides kõrvaltvaatajale rohkem suuräri ja -huvide teenijatena.
See on vaakum, millesse tunginud kaks autsaiderit –vabariiklasest ekstravagantne miljardär Donald Trump ja tema demokraatlik kaksikmängija, veidi napakas sotsialistist senaator Bernie Sanders. Kas inimest, kes külma sõja päevil vedas oma naise mesinädalaid veetma mitte Acapulcosse, vaid Nõukogude Liitu, saab teisiti nimetada? Trumpi-Sandersi elektoraadi moodustavad valge töölisklass ja väikeettevõtjad, aga ka tudengid, veteranid, riigiteenistujad, kõik need kes tunnevad, et demokraatide ja vabariiklaste peavool on nad hüljanud.
Tõsi, Trumpi eelistavad reeglina vanemad ja veidi vähem haritud, Sandersit nooremad ja intelligentsemad valijad. Trump on enda poole võitnud nn valged vihased mehed, Sanders on suutnud enda taha saada ka valgete vihaste naiste ehk feministide toetuse. Trump võlub valijaid sõltumatusega suurhuvidest. Mees, kelle varandust Forbes 2015. aastal hindas 4,5 miljardile dollarile, saab seda lubada, kuna erinevalt teistest kandidaatidest suudab ta oma kampaaniat täies mahus ise rahastada. Trumpi ja Sandersi väljavaateid edule hinnatakse siiski erinevalt: kui Trumpi puhul on kõik võimalik, isegi Valge Maja, siis demokraatide favoriit on endiselt Hillary Clinton, mitte Sanders.