FOTO: Urmas Nemvalts

USA mõttekoja Rand Corporation raportist jäi kõlama loosunglik mõte, et Venemaa võib soovi korral Balti riigid välksõjaga vallutada. Selliseid dokumente tuleks siiski lugeda rahulikult – tähelepanelikult, samas järelduste osas üksikasju mitte liigselt dramatiseerides.

Randi raport toob esile teatud küsimusi ja ka nõrkusi meie riigikaitses, kuid ei maksa unustada, et see on vaid ühe mõttekoja üks analüüs, mis pole ammendav ega hõlma temaatikat kõigist nurkadest iga detailini.

Kindlasti oleks viga üldistada, nagu oleks NATO poliitiliselt ja administratiivselt abitu, ning rõhutada raportis sisalduvat 60 tundi, mis idanaabril hüpoteetiliseks läbimarsiks justkui kuluma peaks. Randi raport räägib ka näiteks põhjalikult Kaliningradi strateegilisest tähtsusest, mis võiks sõjalise konflikti korral ära lõigata liitlaste transiidikoridorid. Kuid seejuures ei maksa unustada, et enklaav iseenesest on samuti haavatav.

Alati saab rääkida sellest, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Venemaa näeb strateegilise vastasena läänt ning tahaks rahvusvahelise julgeoleku kaardid (mõistagi endale sobivate väärtuste alusel) praegusest erinevalt ümber jagada. Tegevustena võime näha püüet hoida Ukrainat ebastabiilsena, kiilulöömise katseid Euroopa Liidu ja NATO liikmete vahele, intensiivistunud tegevust Süürias, mille üks tulemus on ka Venemaa-vastase hoiaku tuntav leevenemine, mis paistis välja Müncheni julgeolekukonverentsil.

Viimane asjaolu kõneleb sellest, et Venemaa on saavutanud edu end rahvusvahelise laua taha tagasi mängides, ning mõistagi soovib Kreml jõuda ka sanktsioonide tühistamiseni, ilma et seejuures tuleks täita Ukraina küsimustes mingeidki nõudmisi.

Teisalt avalikustas USA president Barack Obama hiljuti kava kaitsekulutuste kasvatamisest Euroopas; raskerelvastuse, soomukite ja muu tehnika paigutamise mahu suurendamisest Kesk- ja Ida-Euroopasse. Rand Corporationi raportit võib käsitleda ka kui toetust sellele plaanile. Pealegi on eeloleval suvel ees NATO Varssavi tippkohtumine ning selleks valmistudes peabki olema materjale, millele tugineda.

Kindlasti tuleks mõttekoja analüüsis näha ka meeldetuletust, et julgeolek algab riikidest endist. Samal ajal kui Eesti on panustanud kaks protsenti SKTst kaitsekulutustele, pole meie naabrid ja mitmed partnerid seda teinud. Eesti on kavandanud soomusvõimekuse tõstmist. Mullune suurõppus Siil õpetas meile nii mõndagi, aga muu hulgas näitas see, et meie välja arendatud isikkoosseisu mobiliseerimisvõime on päris märkimisväärne.

Igal mündil on kaks poolt ning meie positsioon ei ole suures pildis nii halb, nagu see mõnikord (iseäranis meile endile) välja paistma kipub.