Vandeadvokaat Hannes Vallikivi polemiseerib Kaur Kenderi ja lapsporno teemal, vastates TÜ õppejõu Margus Kurmi ja kirjandusteadlase Maarja Vaino Postimehes ilmunud arvamuslugudele.
Tellijale
Hannes Vallikivi: piirist kunsti ja keelatud porno vahel (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seni olen suhtunud Kaur Kenderi võikasse teosesse «Untitled 12» lihtsalt halvakspanuga ja Kenderi enda ümber toimuvasse ükskõikselt. Kuid Margus Kurmi artikkel 12. veebruari Postimehes («Kenderi jutu kirjanduslikul väärtusel pole karistusõiguse seisukohast mingit tähendust») pani minus helisema häirekella. Tunnustatud kriminalist võtab kokku süüdistajate loogika. Artikli põhjal on juristidele asi selge ja karistusseadustiku § 178 koosseis objektiivne: kui on alaealine, kui on tema pornograafiline kujutamine, siis on tegemist kuriteoga.
Alaealisega on tõesti asi selge – see on alla 18-aastane isik. Ka pornograafia on meie seadustes defineeritud. Pornograafia on «selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob». Siin selgus lõpeb. Pornograafia määratlus on läbinisti subjektiivne: «inimliku seose tahaplaanile jätmine», «labasus» ja «pealetükkivus» on kõik mõisted, mida peab sisustama valvas politseiametnik, siis prokurör ja kõige lõpuks kohtunik. Tõsi, seadus lubab justiitsametnikel appi kutsuda asjatundjad – Eestis on selleks moodustatud kultuuriministeeriumi juurde nn pornokomisjon. Komisjoni kuulub kümme inimest, enamikus ametnikud, mõni üksik loomeinimene. See komisjon on Kenderi teose tunnistanud pornograafiliseks. Kenderi asja arutab kohus.
Murettekitav on teinegi samal teemal ilmunud arvamuslugu. Kirjandusteadlase Maarja Vaino neli tähelepanekut kenderiaanast 9. veebruari Postimehes sedastavad, et ka mittejuristidele on asi selge: Kender ise elab amoraalset elu, tema teos ei ole kirjandus, seetõttu pole põhjust rääkida sõnavabadusest, ning ta on rikkunud ühiskondlikku tabu. Kirjandusteadlane jätab Kenderi edasise käsitlemise juristide hooleks. Ta ei põhjenda, miks «Untitled 12» ei ole kirjandus, kuigi selles peitub minu arvates kogu kenderiaana tuum.
Käisin möödunud nädalavahetusel Viinis Belvedere muuseumis Klimti, Kokoschka ja Schiele näitusel. Seal oli seinatäite kaupa väljakutsuvas poosis või masturbeerivaid tüdrukuid, paljud kindlasti mitte 18 vanad. Karistusseadustiku § 178 koosseis oli teoste loomise ajal – sada aastat tagasi – ja mõne jaoks tõenäoliselt ka praegu kuhjaga täidetud.