Arko Olesk: haruldased teaduslained

Arko Olesk Foto: SCANPIX

Võib julgelt kalambuuritseda, et eelmise nädala uudis gravitatsioonilainete olemasolu tõestamisest lõi laineid. Kihas teadusmeedia, kuid suure tõenäosusega jõudis teade paljudeni, kes igapäevaselt teadusuudiseid ei jälgi. Kui ka mitte sisu täielikult mõistes, siis vähemalt aimdusena, et avastatud on  midagi suurt ja olulist.

Ei hakka siinkohal avastuse olemust üle selgitama, selle kohta on juba meiegi ajakirjanduses ilmunud omajagu suurepäraseid ja asjatundlikke materjale. Ja küllap selgitatakse veel, kui saadetakse välja järjekordne Nobeli füüsikaauhinda tutvustav pressiteade. Asjatundjad on ühel meelel, et kahtlemata on tegu Nobelit väärt saavutusega, ja harva on teadusavastusi, mille puhul juba väljakuulutamise hetkel selles nii kindel saab olla. (Iseasi, keda pärjatakse, sest preemia statuut piirab esiletõstetute arvu kolme isikuga, mis on LIGO-detektori sarnaste suurte töörühmade puhul selgelt ülekohtune.)

Oma erakordsuses sarnaneb gravitatsioonilainete tuvastamine mõneti teise suure, samuti sajandi avastuseks tituleeritud füüsikasündmusega, Higgsi bosoni leidmisega 2012. aastal. Sarnasus on ühelt poolt sisuline: mõlemal juhul oli tegu kauaoodatud kinnituse leidmisega ammusele teoreetilisele ennustusele.

Teisalt ühendab neid teatud 19. sajandi hõng ehk elamuslikkus, mida tänapäeva teaduses kohtab juba harva. See on võimalus osa saada hetkest, pärast mida pole meie arusaam maailmast enam endine. Need hetked, mis saja ja rohkema aasta eest olid enamasti peidetud akadeemiate saalidesse, on nüüd veebivõimaluste vahendusel jälgitavad igas maailma punktis.

Kui neid hetki vaid rohkem oleks. Tõsiasi on ka see, et teadus on kergemini kättesaadavad viljad looduse tundmise puult ära noppinud ja meie arusaamu pöördumine sünnib tihti mitte heureka-hetkest, vaid paljude artiklite mosaiigitükkide kokkusobitumisel. Või siis aine võimsamate, keerukamate ja kallimate katseseadmete uusi piire kompavatest eksperimentidest (mida olnud nii Higgsi bosoni kui gravitatsioonilainete leidmine kui ka eelmise Pluuto-missioon või Philae maandumine komeedil).

See on põhjus, miks füüsika suudab endiselt noppida avalikkuse tähelepanu punktivõite (mida need saavutused kindlasti ka väärivad), olgugi et 21. sajandit on juba ammu nimetatud bioloogia sajandiks. Bioloogialgi on olnud omad hetked, näiteks esimese täispikkuses järjendatud inimgenoomi välja kuulutamine või lammas Dolly kloonimine, kuid avastuste loogika neis valdkondades kipub olema erinev.

Ega õigupoolest ei olegi vahet, kuidas täpselt avastused sünnivad. Sellised suurt lainetust tekitavad hetked on teadusel ja ühiskonnal hea võimalus teineteist vastastikku märgata. Ei tasu vaid unustada, et heureka-hetked on teaduses harv, kuigi õnnis erand.