/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Kooseluseadus on võtnud uue pöörde – inimeste kooselu asemel rullub nüüd riigikogus arutelu kooselu võimalikkusest lemmikloomadega Toompea lossis. Samal ajal lüüakse Münchenis kellelegi hingekella ja Putin kõmistab Euroopat piirates sõjatrumme, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Õigupoolest on München Euroopa pealinn – meie saatuse sepp. Selle õllekeldrites paikapandu järelmites elame tänini. Euroopa saatuse üle on Münchenis aru peetud pea kogu suure sõja järgse aja, püüdes üles ehitada läänemaailma julgeolekut. Skeptikud lähenevad Müncheni mõttekoja tegevusele selliselt, et parem istuda ovaallaua ääres kui kaevikus. Optimistlikumad seevastu püüavad vähegi inimlikumale maailmakorraldusele värsket õhku sisse puhuda.
Isegi pagulashordid on ära tabanud Müncheni kui transiidikeskuse olulisuse – kui sinnani jõutud, on mägi juba muhamedi juurde tulnud. Rääkimata meie rahvuslennunduse (mis selle nimi oligi?) püüdest Müncheniga püsiühendust pidada. Niisiis, kõigi pilgud on pööratud pealinnale ja selle keldrite õllevahust tuleb saatusi välja lugeda.
Läinud nädala Müncheni julgeoleku konverentsil kõmisesid saatusetrummid, kõlades üsna sarnaselt sõjatrummidega. Kõigil selgelt meeles veel, kuidas Putin lajatas aastal 2007 samas tatiläraka maailmale näkku – 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof olevat olnud Nõukogude Liidu lagunemine. (Võime vastu rindu taguda: meie ju tegime seda!)
Kuna Putinil pole pärast nii resoluutset steitmenti julgeoleku kohta enam midagi lisada, saatis ta seekord Münchenisse oma maskoti Medvedevi. Tema vaatas lapselikult imestavail silmil läänlastele otsa – mida te jahute siin, ise kuulutasite välja uue külma sõja ja üleüldse, mina elan aastas 1962!
Nagu meie president Ilves tõdes, on maailm praegu kõige hullemas seisus peale Teist maailmasõda. Mida halvem, seda parem – sellist põhimõtet järgiv Putin hõõrub vaid käsi, kuigi tema enda rahval läheb veelgi hullemini (kuid mis sest!). Kui USA välisminister Kerry võttis taskust oma teekaardi (road map) ja kuulutas läinud neljapäeval Münchenis Süüria sõjale relvarahu, pööritas tema kõrval istunud Vene välisminister Lavrov vaid silmi. Tema taskus olev teekaart (agressionnaja karta) näitas midagi muud.
Ja leidus lõpuks arukas inimene Kerry, kes on taibanud, et rändekriisist on saanud Euroopale eksistentsiaalne oht. München oli just paras paik selle tõsiasja väljaütlemiseks. Loodetavasti kostus see oluline tõdemus ka Berliini ja Brüsselisse.
Venemaa Süüria teekaardi olemuse paljastas sõjandusekspert Pavel Felgenhauer – Venemaa on alustanud ettevalmistusi sõjaks Türgiga. Seda ei saa tõlgendada muul moel kui, et Putin on võtnud Euroopa piiramisrõngasse. Venemaa sõjajõud ei lähene Vanale Maailmale mitte otse läbi Baltikumi (nagu sõjamängud ja sõjafilmid ekslikult kajastavad), kuna seal on kohe-kohe vastas NATO suurenenud väed, vaid Putin haarab ringiga ümbert.
Hakkab välja joonistuma Putini äkiline Süüria sõtta sekkumise motiiv – tekitada segadust Euroopa pehmes kõhualuses ja kinnitada seal kandis kanda (Küprosel on kand juba sügavalt maas). Sealjuures Venemaale omaselt manatakse ette rahukuulutaja mask, kuid tegelikult toimub sõjategevuse eskaleerimine oma kanna kindlustaja, Süüria diktaatori Assadi abistamisega.
Üllatuseks (või siis mitte?) Kremlile, Türgi ei osutunudki pehmeks. Lavastati väike hävituslennukite õhuvõitlus, kus türklased kõmmutasid alla Vene SU-24. Vene teekaart näitab tagantjärele, et tegelikult oli see peaproov edasiseks. Järgmine proovikivi on Aleppo. Süüria valitsusväed liiguvad Vene õhujõudude toel ähvardava kiirusega Türgi piiri poole (NATO lõunavägede poole), kus kaalukausil on Aleppo linna saatus. Kahtlustan, et mitte ainult Aleppo elanike saatus.
Putini Euroopa piiramisrõnga põhjatiib on veel katsetamisjärgus. Testimiseks on saadetud Venemaalt üle Soome ja Norra põhjapiiride jalgrattamatkajate (üldnimetajaga pagulased) kolonne. Vene peaminister Medvedev laiutas Münchenis käsi: mis tema sinna parata saab, kui pagulased tahavad läbi Venemaa parematele marjamaadele minna.
Jääb vaid loota, et meie Põhjala sõbrad tunneksid õigel ajal ära rohelistesse Krimmi kostüümidesse riietatud meesterahvad. Kevad on tulekul ja siis on roheluse taustal neid raske tabada. Vajaduse korral võime laenata oma tublisid autoröövlipüüdjaid.
«Mismoodi korraldatakse väikese minišnautseri toitmine ja pissil käimine? Ma küsin, kas meil on parlamentaarne riik või ametnike riik, see on küsimus demokraatia olemusest,» sellise resoluutse postulaadiga tuli lagedale sotsiaaldemokraadist riigikogulane Marianne Mikko. Täpsustuseks – minišnautser ei ole mitte pommikoer, keda meie riik valmistab ette Süüria sõjas lõhkekehade tuvastamiseks, vaid on riigikogulase lemmikloom, keda ei lubata Toompea lossi tööle kaasa võtta.
Nimelt on riigikogu kantselei kehtestamas uut korda, mis ei luba riigikogulastel oma lemmikutest kasse, koeri ja papagoisid tööle kaasa võtta. Toompea loss on lisaks Eesti riigi esindushoone, lausus kantselei ülem Alajõe – lemmikloomad sinna ei sobi. Selline ebademokraatlik ettevõtmine ametnike poolt on harja punaseks ajanud rahvaesindajatel. Reformierakondlane Eerik-Niiles Kross muretseb, mida teha, kui riigikogu liikme südametunnistus ei luba koera üksi koju jätta ja ta ei saa seaduslikult oma tööd teha, kui koer kabinetis seltsiks pole?
Siinkirjutaja arvab küll vastust teadvat: sel juhul peab koju jääma! Riigikogus töötamine ei kuulu inimõiguste hulka. Küll kuulub kodanike põhiõiguste hulka valimistel hääletamas käimine ja seda õigust soovitaksin valijail agaralt kasutada.
Võib vaid ette kujutada, kui riigikogu liikmel tädi Maalil on hommikul kell viis vaja lehma lüpsta, aga tema vaesekene peab Toompeal ööistungil riigieelarve piimatoetuste üle vaidlema. Muidugi saab 101 kassi- ja koerapuuri kõrvale ka lehmalatri rajada, kuid eks katsu sõralisega Toompea mäest üles kõmpida. Ja mis võib küll juhtuda, kui istungisaali poodiumilt roomab alla kolmemeetrine kollaselaiguline lemmikpüüton kindla kavatsusega kellegi riigikogulase lemmikküülik alla kugistada.
Pean ausalt tunnistama, et pärast eelmainitud uudisloo avastamist kontrollisin kodus kõik oma kalendrid üle veendumaks, ega ma pole vahepeal korraga ajamasinaga sõitmas käinud. Aga ei – ei olnud 1. aprill, vaid oli 6. veebruar 2016.
P. S. Mõtlen hirmuga, mis juhtunuks, kui oleksin pääsenud 2003. aasta valimistel riigikokku. Kuna minu loometöö sujub parimal moel valjusti Metallica muusikat kuulates, kuuluksid ülejäänud sada seadusandjat tänaseks minu lemmiktegevuse tõttu kurtide ühingusse.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».