Marko Suurmägi

FOTO: Marko Saarm/Sakala

«Euroopa on samasuguses olukorras nagu päev enne Esimest maailmasõda,» teatas Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk sel nädalal. Tusk ise tunnistas, et selliseid võrdlusi pole ta varem teinud, aga nüüd on olukord kriitiline ja järgmised kuus nädalat määravad Euroopa Liidu tuleviku. Esimese maailmasõja eelse päevaga sarnasesse seisu on Euroopa viinud pagulaste tulv, sellest alguse saanud Euroopa riikide üksteise süüdistamine ja samal ajal maad võtnud passiivsus või võimetus kriisiga midagi ette võtta. Juttu on palju, aga tegusid nagu polegi, võib kokku võtta Tuski jutu.

Nüüd on tekkinud olukord, kus Suurbritannia kavatseb viia rahvahääletusele küsimuse, kas lahkuda Euroopa Liidust. Kui referendum teoks saab, pole vahet, mis tulemusega see lõpeb, sest ilmselgelt tulevad säärased hääletused ka mitmes teises riigis, mille eesotsas istuvad euroskeptikutest poliitikud, keda euroliidu juhid peavad populistideks.

Euroopa Liidu kadumine tähendab kindlasti lööki kõigi liidu kodanike harjumuspärasele heaolule. Kaob Schengeni viisaruum, kaob võimalus endale mõnest rikkamast riigist nagu Soome või teised Põhjamaad nii lihtsalt kui praegu tööd leida ning ilmselgelt kannatavad väiksed riigid ühise majandusruumi kadumisest palju enam kui suured. Pagulased ja teised maailmamured aga liidu lagunemisest ei kao.

Brüsseli tänavapilt toetab Tuski võrdlust sõja eelõhtuga. Igal vähegi tähtsamal tänavanurgal seisavad automaadiga sõdurid ning ehkki nad kedagi ei sihi, tuleb europealinnas jalutaval inimesel päevas mitu korda ette, et ta seisab sõna otseses mõttes automaaditoru ees.

Enamasti napilt paarikümneaastased sõjamehed ise on üldjuhul naerusuised ning suhtuvad oma töösse nii, et pigem on nad kohal inimeste aitamiseks. Näiteks viskavad nad automaadi seljale ja aitavad lapsega jalutaval emal vankrit trepist üles tõsta. Või siis juhatavad teed eksinud turistile. Aga nende kohalolu ja eeskätt relvad annavad tunnistust, et Euroopa on hirmul.

Ja kohal on ka maailmasõjaeelse olukorra põhjustajad ehk pagulased. Kell on pool kümme õhtul, kui silma järgi 20. aastates enda sõnul Iraagist pärit tõmmu mees ja naine on end koos kahe vaevalt aastavanuse lapsega mähkinud Brüsseli toomkiriku lähedal magamiskottidesse. Lahtise taeva all.

Teate ju, kuidas isa või ema võtab lapse käe ja siis lehvitatakse kellelegi koos. Niimoodi saadab ka see pere möödujaid. Lapsed naeravad napilt paarikraadises vihmases ilmas ning ka vanemate näol on naeratus. Nad ei ole sugugi hirmutavad. Nad muudavad mööduja hoopis kurvaks.

Tahaks ju kuidagi aidata, sest aastase lapse koht ei ole lageda taeva all. Aga kuidas sa aitad miljonit või miljoneid? Aidata saavad riigid ja valitsused, kuid nemad tegelevad jutustamise, enda seast süüdlaste otsimise ja pagulaskriisist veel suurema kriisi väljameelitamisega.