Jaanus Piirsalu kirjutab Vene projektist «Viimane aadress», mille eesmärk on põlistada totalitarismiohvrite mälestust, ning küsib, kas baltlastel ei oleks aeg selle algatusega ühineda.
Jaanus Piirsalu: üks hea idee Venemaalt (1)
Eestis maksaks eeskuju võtta juba üle aasta Venemaal tegutsevast projektist «Viimane aadress», mis jäädvustab nõukogude võimu repressioonide ohvrite mälestust nende viimases elukohas. Poliitilise tupikseisu ajal võiks see olla hea koostöövõimalus kodanikuorganisatsioonidele.
N-ö rohujuuretasandil tekkinud «Viimase aadressi» (http://www.poslednyadres.ru/) idee on selles, et paigaldada väike, postkaardi-suurune (11 x 19 sentimeetrit) roostevabast terasest mälestustahvel majale, kus elas nõukogudeaegse vägivalla, peamiselt küll Stalini-aegse, tagajärjel süütult hukkunud inimene. Tekst tahvlil peab olema lakooniline, nagu näiteks Moskvas Dolgorukovi tänav 5 majal: «Siin elas David Emmanuilovitš Skalov, diplomaat, sündis 1894, arreteeritud 5.03.1938, maha lastud 31.05.1938, rehabiliteeritud 1956.»
Idee algataja, tuntud ajakirjaniku Sergei Parhomenko sõnul on peamine kasu projektist selles, et see võimaldab «rahvamemoriaali» ümber koondada inimesi, kellele inimelu on kõige suurem väärtus. Esimesed mälestustahvlid pandi majadele 2014. aastal Moskvas. Tänaseks on selliseid tahvleid üle Venemaa paigaldatud mõnisada (taotlusi on üle tuhande), neist tuntuim ilmselt suurepärasele luuletajale Ossip Mandelštamile, kes suri vangilaagris 1938. aastal.