FOTO: Futudesign

Tunnel Tallinna ja Helsingi vahel muutuks aknaks Euroopasse mõlema riigi jaoks, kirjutab arhitektide liidu esimees Indrek Allmann.

Tellijale

Kas keegi tunneb kedagi, kes teab kedagi, kes oskaks põhjendada, milleks on meile vaja Rail Balticut? Hoolimata kulunud ajast ja tehtud tööst on avalikus diskussioonis endiselt raske leida vastust küsimusele, miks on vaja tõmmata läbi Eesti joon, mis jagab riigi justkui kaheks pooleks...

Mistahes projekti õnnestumise aluseks on selge lähteülesanne. Lähteülesanne on see dokument, millega mõõdetakse tulemuse õnnestumist või ebaõnnestumist. Lähteülesandel lasub vastutus, sest lisaks oleviku probleemidega tegelemisele peab see arvestama ka minevikuga ja olema tulevikus jätkusuutlik. Lähteülesanne peab olema mõistev kultuuriliste ja keskkonnakaitseliste eesmärkide suhtes. Lähteülesanne peab vastama küsimusele, kellele?

Uurides veebis paiknevat Rail Balticu infolehte, siis sellest lähteülesande kohta palju ei selgu. Rõhutud on reisijate liikumisele Tallinna–Riia lõigul ning kiirusele selle juures. Hägusam jutt kaubaveost ja turismi arengust ei mõju ülemäära veenvalt. Kellele ja miks siis ikkagi on seda kõike vaja?

Kõige ilmsem ja tõenäosem vastus tundub olevat – sest me saame midagi! See on: euroraha, ajalooline võimalus, traditsioon, alternatiivne liikumisviis jne. Need mõtted mõjuvad ladusalt, aga jätavad vastuseta peamise küsimuse, kes lõppkokkuvõttes seda kõike üleval hoiab, ehk mis on Rail Balticu peamine rakendus?

On avalik saladus, et praegu olemasoleva raudteevõrgu kasutuskulud katab peamiselt idasuunaline kaubavedu. Reisiliikluse osa kulude katmisel on väike. Mitmed transiidiäriga tegelevad inimesed on aga väitnud, et põhja-lõunasuunalist transiiti meil ei eksisteeri ega hakkagi eksisteerima. See on toimunud ja toimub laevadel, mis on kõige odavam transpordivahend. Seega, sealt raha ei saa. Samas ei ole kuigi tõenäone ka see, et järjest kahanev ja ebastabiilne transiit ida-suunal on pikaajaliselt võimeline üleval hoidma kiiret ja mõnusat reisijate liiklust Euroopasse.

* Venelaste asemele tulevad soomlased

Mida me raudteel siis transpordime? Julgen arvata, et varem või hiljem tõstatub taas fosforiidi kaevandamise teema. See on nagu tuli tuha all. Pole parata, omame Euroopa mõistes tohutult üht väärtuslikku maavara, mida pikisilmi oodatakse nii põllumajanduses kui ka keemiatööstuses. Mõttekonstruktsioon tundub intellektuaalselt ahvatlev, kuid jätkuvalt on tegu tundliku teemaga. Ka raudteevõrgustiku militaarkasutust ei saa praeguses ärevas maailmas unustada, kuid tasuvusest selles kontekstis kõneleda ei saa.

Ligi sada aastat on eksisteerinud visioon Tallinna ja Helsingit ühendavast sillast või tunnelist. Mõte püsiühendusest, mis avab Soome Euroopale, on siiani tundunud ahvatlev eelkõige lahe põhjakalda asukaile.

Peamiselt on räägitud tasuvast ärist – kaubaveost. Soomlaste jaoks on raudtee eelis praegu kasutusel oleva meretranspordi ees ilmselge. Peamiselt tuleneb see aja- ja rahakulukate ümberlaadimiste vähenemisest. Näiteks ei peaks Soomes toodetud masinaid enam laadima rongile, sõidutama sadamasse, laadima laevadele, sõidutama teise sadamasse, kus taas toimub ümberlaadimine raudteele või autotranspordile. Kuid kas tõesti rajame seda teed vaid Soome kauba vedamiseks?

Meie võit Soome kaupade veost oleks ilmselgelt läbi transiiditasude Rail Balticu kasutuskulude katmine. Ilmselt just sellest perspektiivist lähtuvalt on poliitikud viimaks hakanud tegutsema ka siinpool lahte. Tunneli rajamiseks on Viimsi kandis maad reserveeritud. Lokaalne kaubaterminal on planeeritud Muugale. Kuid Talsinki tunnelil on potentsiaali tuua meie jaoks kaasa midagi veelgi suuremat.