Wesse Allik: kas tankid või rauterid või mõlemad?

Wesse Allik Foto: Erakogu

Jälle on vaidlema hakatud meie soomusmanöövervõimekuse prioriteetide üle, kuid seda kõike kahjuks jällegi küljest mis on terve küsimuse juures kõige ebaolulisem, kirjutab EKRE volikogu liige Wesse Allik.

Kummad enne, kas tankid või jalaväe lahingmasinad (edaspidi uussõna rauter)?

Kaitseministeerium leiab, et mõistlik on alustada rauteritest CV9035 – uueväärsed ja veidi lihtsamad kui tankid. Nende kasutamiseks pole vaja luua ka uut väeosa - antakse Scoutspataljonile.

Kriitikud leiavad, et mõistlik oleks olnud alustada tankidest, mis on pea samas hinnaklassis. Erinevalt CV90netest annaks tankid võimaluse toimetada lahinguväljal, kus on ka vastase tanke. Rauteritel see võime puudub tänu õhemale soomusele ning nõrgemale kahurile. Heal juhul suudavad nad tanke muuta lahingvõimetuks.

Võib öelda, et mõlemal poolel on õigus – tõesti rauterid on mõeldud tankide toetamiseks lahingväljal - iseseisvalt nad ühtegi uut võimet juurde ei anna. Paraku kehtib sama ka tankide puhul kui neil pole juures hulgaliselt toetusmasinaid. Öeldakse, et kurat peitub detailides – mis kehtib väga hästi meil täpselt defineerimata sõna «soomusmanöövervõimekuse» kohta, kus kehtib põhimõtte, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli.

Tankid ja rauterid

Tankide suurimaks võluks on kiirelt ringi liigutada suurt tulejõudu mööda lahingtandrit sinna kuhu vaja. Sealjuures pakkudes päris head kaitset meeskonnale.

Samal ajal on tanki suurimaks vaenlaseks halb nähtavus ning suurusest ja massist tulenev kohmakus. Eriti veel tänapäeval kus jalaväele on ilmunud erinevad isesihtivad paarikilomeetrise laskekaugusega kantavad raketid, näiteks natuke aega tagasi ka meiegi relvastusse jõudnud Javelinid.

Sellepärast on tankidega kaasas rauterid millel on olemas oma meeskond, kes vajadusel jalastub ning tanki ja lahingmasinate automaatkahurite torude kaitse all uurib kas eesoleva mäe peal on niisama põõsad või sisaldab ka tegelasi tankitõrjerakettidega. Tänapäevased rauterid on kallid ka sellel põhjusel, et nad on täistipitud maailmatasemel vaatlustehnikat, just selleks, et avastada kõiki võimalikke ohtusid, mis varitsevad tanke.

Isegi siis kui me paneks jalaväe Pasidele tähendaks see siiski tankide puhul, Eesti oludes väga suure osa tankide manööverdusvõime kaotust. Näiteks jaanuari alguse lume puhul oleks Pasiga põllule keeramine tähendanud kohest kinnijäämist ning põllul oleks terve see soomusvõimekus ikkagi edasi liikunud sama kiirelt kui meie äärmiselt koormatud jalaväelased seda teha suudavad (mis on omaette teema ja ei hakka selle artikli raames seda lahkama).

Tankiüksus mis kaotab oma suurima eelise – kiiruse, on kerge saak vastasele, kellel on küllaldaselt kaasaegsed tankitõrjerelvi. Seda eriti veel meie puhul, kes ei hakka kunagi tankide arvu mõõtma tankiarmeede kaupa.

Taktikaliselt (ja milleks meile tanke kõige rohkem vaja on) kiirelt susata vaenlast seal, kus ta on nõrk või kaitsetu. Teha ootamatuid sööste vaenlase tagalasse, et hävitada varustusliine, ümberpiirata ning hävitada põgenevaid vastaseid ning vajadusel muidugi ka tugevdada vajadusel kiirelt kaitset seal kus rinne tahab vaenlase surve tõttu kokku kukkuda.

Vastupidiselt levinud arvamusele, et tanke on vaja teiste tankide vastu võitlemiseks, siis tegelikult oleks just see suurim lollus, mida me oma tankidega teha saaks -kasutada neid kusagil Kurski kaare sarnastes tankilahingutes. Selliselt kasutades võidab varem või hiljem pool kellel on võimalik suuri kaotusi asendada.

Seega kõige targem oleks oma tanke vastase tankidega kokku üldse mitte lastagi ning peamise tankitõrje lasta ära teha teistel üksustel.

Kokkuvõttes selleks, et tanke kasutada efektiivselt on meil vaja mõlemaid – nii tanke, mis kaitsevad rautereid teiste tankide eest, kui rautereid, mis kaitseks tanke jalaväe eest.

Kõik vajavad toetust

Tegelikult vaidlus teemal kas tankid või rauterid on oma olemuselt jabur Eesti kontekstis, sest meil on puudu kõik abisüsteemid, et ükskõik kumba platvormi eraldi või koos natukenegi efektiivselt kasutada. Ilma milleta näeksime me sõja korral ükskõik kas Leopard 2htesid või CV90neid kusagil maha sõitnud lindiga teeääres ootamas Kubinka tankimuuseumisse toimetamist.

Igasuguse abitehnika hädavajadusest võime võtta näitena Ukrainas toimunud sõjategevust, kus Ukraina armee kaotas poole oma soomustehnikast tänu sellele, et puudus piisavalt tehnikat vigasaanud või katkiläinud tehnika evakueerimiseks. Sealjuures erinevalt meist, neil ikkagi oli seda tehnikat, aga mitte piisavalt.

Samuti põhjustas korduvalt suuri kaotusi, kas täiesti soomustamata või nõrgalt soomustatud platvormil asunud lahingumoon – soomusmasin ei vea väga palju laskemoona kaasas ning vajab rinde vahetus läheduses pidevalt täiendamist. Sajad kilod kui mitte tonnid lõhkeainet, mis tänu vaenlase õnnelikule mürsule detoneeruks näiteks ülejäänud sõjatehnika vahel, puhastaks kardinaalselt kõik paarisaja meetri raadiuses. Sama kehtib ka kütuse kohta – soomustatud tankurmasinad, lintidel mis suudaks sõita tanki juurde.

Kõigele lisaks vajab soomustehnika garaaže – eelistatavalt betoneeritud katusega, et üks uljas Su 25 eskadrilli ülelend ei viiks meilt enamiku soomustehnikat enne kui sõda õieti alanud on. Samuti pole tehnikast eriti kasu, kui seda kasutada ei osta – ehk siis harjutusväljakud ning muu vajalik infrastruktuur sinna juurde. Pole vaja vist mainida, et ka kõik see on meil suuremas osas puudu.

Pataljon tanke või rautereid ei võrdu soomusüksusega

Soomusmanöövri võimekust ei anna tankid ega rautereid, vaid kõiki elemente ühendav soomusüksuks.

Peale tankide ja rauterite vajab meie soomusüksus kaugtule võimekust, ehk siis iseliikuvaid suurtükke, et vajadusel toime tulla kaevunud vastasega. Samuti ka iseliikuvaid õhutõrjemasinaid vastase lennuväe tõrjumiseks.

Muidugi ka eelmises lõigus kirjeldatud kõiki toetusvõimekusi.

Kui ükski neist võimekustest on puudu, kannatab väga tugevalt terve üksuse võime sõdida, pole kasu maailmatasemel tankidest ja rauteritest kui eelmise sajandi 80nendatest pärit Su 25 jahib neid õhust nagu polügooni või vaatavad meie ohvitserid suurte silmadega kevadel tekkinud oja ja asuvad närviliselt topograafilisi kaarte uurima kas saab hakkama 20 või 30 kilomeetrise ringiga.

Ühesõnaga terve see soomusmanöövervõimekus tähendab meie puhul, vähendatud kujul soomusdiviisi (või siis ülisuureks paisutatud soomusbrigaadi, millele on kõik iseseisvad varem mainitud võimed olemas) ülesehitamist ja praeguse 1. jalaväebrigaadi ümberstruktureerimist.

Millest tulenebki meie praegune riigikaitse alane kõige suurem möödalask – meil pole ees täpset plaani mida see soomusmanöövervõimekus siis endast kujutama peaks ja kuidas see saavutada.

Kaitseministeerium ehitab soomusüksust lähtudes loogikast – mida saada on ja millele rahakott peale hakkab ning kas seda saab kuidagi vanasse struktuuri mõnusalt ära paigutada.

Peamine kriitika on pöörelnud detailide ümber – kas tankid või rautereid enne? Mingil põhjusel ei nähta puude taga metsa - lahinguvõimeline soomusüksus koosneb paljudest elementidest ja nad kõik on ühteviisi tähtsad.

Kurb tõde on see, et isegi siis kui me oleks hollandi tankid ära ostnud, seisaks nad aastaid enne kui me neid üldse kasutada saaksime rohkem, kui paraadil ameeriklaste käest laenatud treileril.

Terve see töö vajab gigantset pingutust nii kaitsejõududelt, samuti kui me ei taha oma soomusüksust valmis saada aastaks 2040 + eeldab see ka riigi poolt kaitse-eelarve välist rahastust ehk siis raskeid valikuid valitsuselt.

Paraku suured tööd ei saagi olla lihtsate killast.