FOTO: SCANPIX

Mind ajendas kirjutama koolieelse lasteasutuse uus seadus, mis annab kohalikule omavalitsusele vabaduse valida, kui kvaliteetset alusharidust ta pakub, kirjutab Kurtna kooli direktor Kristjan Saar Õpetajate Lehes.

Kuni uue seaduse kehtima hakkamiseni töötas ühe lasteaiarühma juures kaks õpetajat ja üks õpetaja abi. Uue redaktsiooni saanud seadus annab aga võimaluse jätta ühe rühma juurde ühe õpetaja ja kaks õpetajat abistavat töötajat.

Rühmaõpetajale seadusega ette nähtud tööaeg ei võimalda tal teha pikki tööpäevi, see aga viib olukorrani, kus lapsevanema ja õpetaja suhtlemine jääb puudulikuks. Niisamuti jääb õpetajal nägemata lapse õhtune vabamäng. Õhtune aeg jääb ühe õpetajaga süsteemi puhul sisuliselt lastehoiuks, kuid laps areneb ju terve lasteaiapäeva jooksul. On ilmselge, et kahe kõrgharidusega õpetaja panus laste haridusse on suurem kui ühe kõrgharidusega õpetaja oma.

Teiseks on seadusse lisatud võimalus, mille kohaselt võib lasteaia rühmaõpetaja ise läbi viia erialatunde (ujumis-, liikumis- ja muusikatunde) ning sel juhul selleks erialaspetsialistide ametikohti looma ei pea. See võib kaasa tuua olukorra, et lapsel jääb õiges vanuses ujuma õppimata, oma muusikaline maailm avastamata, kehakool tundma õppimata. Alustame varakult keskpärase maailmakodaniku arendamisega!

Kolmanda üllatuse leiab alushariduse kontseptsioonist, kus rühma suurust koolieelses lasteasutuses enam ei määratleta. Rühma suuruse ainsaks mõõdupuuks on antud tervisekaitse piirnormid. Kas see tähendab, et tehes seina ava ja võttes kasutusele ka panipaigad, võime rühma vastu võtta veelgi rohkem lapsi. Kuid sel juhul laste harimise ja kasvatamise asemel neid karjatatakse.

Kuidas on teistes maades?

Kuidas tegutsevad teiste maade lasteaiad? Jaapani lastehoius võib positiivseks lugeda rõhuasetust laste vabale mängule, neile on loodud võimalus paljutki käega katsuda ja loodust tunnetada. Samas on Jaapani lasteaia suur miinus alushariduse kontseptsiooni puudumine. Kui Jaapani laps kooli läheb, hakkab tal kohe pihta raske ja intensiivne õppimine – üleminek on liiga järsk

Itaalias ja paljudes teistes Lõuna-Euroopa riikides ei anta aga lasteaiaealistele lastele sooja lõunasööki, rääkimata korralikust einest kolm korda päevas. Ka lõunauinak on seal korraldatud meie mõistes eriskummalisel viisil – kui lapsel tuleb uni, jääb ta sinnasamasse mängivate laste vahele talle selleks hetkeks leitud madratsile oma päevaste riietega magama.

Väga paljudes Lõuna-Euroopa riikides hakatakse põhiharidust andma väga varakult, lausa viiendast eluaastast – lasteaed on seal sisuliselt juba kool. Eesti alusharidussüsteemi pluss on kooliminek alles seitsmeaastaselt. Enda kogemusest lasteaia liikumis- ja ujumisõpetajana tean, et laps saab n-ö kooliküpseks just kuuendal eluaastal, mil tema tähelepanu- ja keskendumisvõime on koolitundideks valmis, ning see on ka iga, millal lapsed hakkavad kehaliselt palju keerulisemat koordinatsiooni nõudvaid elemente tegema.

Üks mu kolleeg soovis panna oma lapse New Yorgi läheduses asuvasse lasteaeda. Positiivseid ootusi äratas temas lastevanemate koosolekult kuuldu, et erinevalt paljudest teistest lasteaedadest pakutakse seal lastele ka lõunasööki. Lähemal uurimisel selgus siiski, et soe söök on soojendatud valmistoit ning lapsed viibivad terve päeva ruumis samade riietega, millega nad hommikul lasteaeda on tulnud. Seda ka juhul, kui vahepeal on mõni sportlik tegevus. Välisjalatseid rühmatoas ära ei võeta. Sarnane tava on levinud paljudes Lõuna-Euroopa lasteaedades. Samas ei ole lastel lasteaias õueriideid, sest õues ei mängita ja üleüldse käiakse selles Ameerika lasteaias õues haruharva, nagu ka õppekäikudel väljaspool lasteaeda. Põhjus – ei ole turvaline. Sellest piisas, et see lasteaiaõpetaja otsustas Ameerikas oma last lasteaeda mitte panna.

Hoidkem seda, mis on hea

Eelnevale toetudes julgen väita, et Eesti lasteaed on praegu maailma parim. Me oleme võtnud nõukogude ajast üle kõik hea – puhkus ja tegevus on hästi tasakaalus, lapsed saavad kolm korda päevas sooja toitu ja magavad lõunaund, käivad 1–2 korda iga päev õues, toimub õppetöö, aga aega jääb ka mänguks.

Lapse kõige olulisemad arengu­etapid jäävad teise ja viienda eluaasta vahele ja just selles vanuses saavadki meie lasteaedades töötavad erialaspetsialistid lapse andeid avastada ja tema arengut toetada. Kurtna lasteaias töötavad näiteks ujumis-, liikumis-, loovliikumis- ja muusikaõpetaja.

Lisaks tugeva nõukogudeaegse haridussüsteemi ülevõtmisele oleme Euroopast üle võtnud tugeva tugisüsteemi ja lapse mitmekülgse arendamise.

Kurtna lasteaed on kooliga samas majas ning tänu sellele saavad meie lapsi jälgida ka eripedagoog, psühholoog ja logopeed. Meil on jätkuvalt au sees kahe õpetaja süsteem – iga rühma juures on kaks õpetajat, keda toetab kõigi igapäevategevuste juures õpetaja abi, mitte lihtsalt assistent.

Nagu enamikus Eesti lasteaedades, viibivad ka meil lapsed iga päev õues, seda nii vihmase kui ka tuulise ilmaga. Me käime lastega sageli oma metsas terviseradadel, kasutame maailma avastamiseks kooli raamatukogu, jooksmiseks ja talvel kelgutamiseks-suusatamiseks kooli staadionit, talvel spordimängudeks kooli suurt võimlat.

Turvalisus on meil lahendatud õpetaja ja laste suhte piirnormi arvestades õhtusel ajal valveõpetaja töö korraldamisega, valves on meil graafiku järgi kõik lasteaias töötavad õpetajad.

Tunnustan ka oma kooli- ja lasteaiapidajat Saku valda selle eest, et meie lasteaiaõpetajad saavad Eesti kooliõpetajate alammääraga samaväärset töötasu, mitte kõikjal Eestis ei ole see nõnda.

See kõik kokku ongi põhjus, miks ma arvan, et Kurtna ja ka kogu Eesti alusharidus on praegu väga hea ning uue seadusega võimaldatavaid muutusi kvaliteedi arvelt kergekäeliselt ja kokkuhoiu eesmärgil teha ei tohiks.