Juhan Mellik

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Kui Ameerika Ühendriikide vabariiklasest senaator John McCain mullu augustis Eestit väisas ja Tallinna lennujaamas põgusa pressikonverentsi andis, avanes siinkirjutajal võimalus esitada talle kiuslik küsimus. Kas usub McCain, et pidurdamatu suuvärgi poolest tuntud miljardär Donald Trump saab tõepoolest tema erakonna presidendikandidaadiks?

Toosama Trump, kes alles äsja oli Vietnamis teeninud McCaini pilganud sõjavangi langemise pärast?

«Ei,» teatas silmanähtavalt häiritud ilmega senaator lakooniliselt. «Olen selles kindel.»

McCaini saatjad ei suutnud varjata suunurkadesse kerkivat muiet.

Ligi pool aastat hiljem on valimisralli Suure Lombi taga täies hoos ja võiks öelda: vara on muiata. Ehkki Trump jäi pärast avapauku Iowa osariigi rahvakoosolekutel ootamatult teiseks, tegi ta äsja New Hampshire’i eelvalimistel puhta vuugi. Nagu tegi ka Iowas endisele esileedile Hillary Clintonile ülinapilt alla jäänud demokraat Bernie Sanders. Ta on teine üllataja, kes pole suu peale kukkunud ega karda tarvitada teravaid sõnu  – ehkki mõnevõrra teistsuguse rakursiga, kui seda teeb Trump.

Euroopas heietatakse juba mõnda aega poliitilise võimu kriisist: kuidas eliit pole enam mingi eliit ega saa enam oma ülesannetega hakkama. Rahvastik vananeb, migrandid sigivad nagu küülikud, majandus kidub ja lurjustest riigijuhid ei tee midagi… kuhu me küll niimoodi jõuame?

Tundub, et ka paljud ameeriklased ihalevad midagi või kedagi… teistsugust. Kaugeltki mitte uut Clintonit või Bushi, kelle pelgad nimedki ajavad haigutama. Vaid kedagi, kelles oleks kirge, särtsu ja minekut. Kes kõneleks lihtsa inimese keeles.

Trumpil, teadagi, jagub neid omadusi ohtralt. Kuid omal vasakpoolsemal ja nüansirikkamal moel on mässaja ka Sanders. Ta süüdistab võimukoridoride asukaid selles, et nonde positsioon põhineb vaid mammonal – täpsemalt rahal, mille on annetanud mõjuvõimsad sponsorid ja huvigrupid. Ning kes pole seetõttu oma otsustes sugugi vabad seisma keskmise ameeriklase eest, vaid on igavesti nendesamade suurtoetajate lõa otsas. «Ameerika demokraatia ei seisne miljardärides, kes suudavad osta ära kandidaate ja valimisi,» on Sanders kuulutanud.

Iroonilisel kombel peitub siin Trumpi enda trump: nagu ta on korduvalt reklaaminud, on tema jõukus ainult eelis. Kuna miljardär on niigi pururikas, ei sõltu ta mitte annetajate suvast, vaid võib rääkida otse südamest. Näiteks sellest, kuidas ta ehitaks Mehhiko piirile müüri. Või keelaks moslemitel riiki tulla.

Trump ja Sanders kuuluvad sama skaala eri äärtesse. Nad on kandidaadid, kes ei karda oma mõtteid ausalt välja ütelda. Kellel on valijate silmis oma nägemus asjadest – ükskõik kui absurdne see ka ei tunduks.

Clintonit, Bushi ja kompaniid ootab pikk aasta.