Kaarel Tarand

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Alguses pole muud kui kavatsus. Järjekindel kavatseja viib oma plaani ka ellu ehk kavatsusest saab sündmus või teos, mis viiakse või kandub teiste inimeste ette, kes siis tagajärge hindavad. Mõni sündmus ja teos saab tähelepanu ning muutub osaks ajaloost, teised jäävad märkamatuks ja haihtuvad olematusesse, kirjutab Õpetajate Lehe kolumnist Kaarel Tarand.

Need esimesed võivad olla kas nuhtluseks või õnnistuseks. Kuni asi jääb kodanike üksikute valikuotsuste sfääri, pole veel midagi katki, kuid ajapikku võib nii kokku kuhjuda soov või nõue, et avalikud institutsioonid teeksid nähtuse või teose osaks n-ö ametlikust loost, olgu ta siis parasjagu suur või väike narratiiv.

Vanamoelise käsitluse järgi iga suvaline sõna- või lauserida kirjandusteoseks ei kvalifitseerunud, aga nagu Maarja Vaino Postimehes õigesti (kuid oponentide poolt kärarikkalt nuhelduna) osutas, pole meil pärast kogu üle elatud postmodernsust selget piiri kirjanduse ja mittekirjanduse vahel. Pole isegi võsastunud kontrolljoont, kui tuua võrdlus valguse- ja pimeduseriigi veerandsada aastat kestnud võitluse tallermaalt.

Kunstide kõrgusest või madalusest päriselu nivoole tulles näeme me siiski õnneks, et piiride tõmbamine on vajalik, ja oma igapäevases ametis me neid kogu aeg ja õiglaselt ka tõmbame. Kui oled alasti, ei pääse ooperisse, kuigi on pilet ette näidata. Kui oled kaugele haisev asotsiaal, ei saa hotellis presidendisviiti. Kui su arvamuslugu koosneb ainult roppustest, ei avalda ajaleht seda ka siis, kui peatoimetajaks oleks apostel Ahto Lobjakas.

Endalt riiete seljast heitmine on küll maailmas laialt levinud kunstilise ja poliitilise protesti vorm, kuid mida rohkem seda tehakse, seda tõenäolisemalt päädib see vaid möödakäijate õlakehitusega.

Sellest järeldub mõndagi avalike valgustusasutuste jaoks. Kõigepealt küsimused. Kas tekstide maailma kõige jäledamates mülgastes on midagi sellist, mis sunniks neid vaatlema osana ametlikust kirjandusloost? Kas neist võib leida vähimatki õpetuse iva, mis õigustaks selliste teemade sissetoomist õppeasutustesse ja -kavadesse? Kas avalik kirjanduse levitamise süsteem peab demokraatia ja sõnavabaduse nimel ühist maksuraha kulutama igat masti roppuste ja selle leiutajate isikute propageerimisele? Kas lõpuks, kui ilmneb, et kõigel sel tarbetul on siiski olemas tarbijaskond, muutub see tarbetu osaks rahvakultuurist ja vastavalt väärib kogumist, säilitamist, uurimist ja esitamist-näitamist muuseumides?

Sündsuse piirid on selged

Lihtne on siin vabaduse piiritusele viidates väärtusotsuste langetamisest hoiduda ja jäädagi ootama selgust toovat seadust või kohtulahendit, veeretades vastutuse juristidele. Argielus suudab keskmine eesti kodu hoida perekondliku keelepruugi ja jututeemad roppustest puhtana juristide abita. Piisab tavadest, põlvest põlve küll ehk kergelt muutuvast ja arenevast, kuid paigas põhijoontega teadmisest, mis on sünnis ja mis mitte. Kui ka kunstis ja õiguses võivad piirid olla segased, siis sündsuse piirid on kogu aeg selged. Nende piiride ületajad on ajast aega koopast, tarest ja külast välja aetud, nende nimed suguharu liikmeskonnast kustutatud.

Ammuses sõjaeelses käitumisõpikus oli kuldne mõttetera: tarvitseb vaid jutul minna enamlaste peale, kui seltskonna pidutuju on rikutud. Kuritegevus ja kurjategijad pole mingi jutuaine, kuritegevusest on võimalik hõlpsasti hoiduda ka sellest kogu aeg rääkimata.

Ma panen selle valiku raamatupoodide ette veel selgemal kujul: kuni Kenderi nime kandvad raamatud pole riiulitelt kadunud, seni mina oma jalga raamatupoodi ei tõsta.

Võib öelda, et praegu on arutelumöll juba sedavõrd pikaaegne ja kirglik, et üleskutse üks haiglases tähelepanusõltuvuses isik ja tema teod päevakorrast välja tõsta ning maha vaikida on lootusetult hiljaks jäänud. Kunagi pole liiga hilja. Kui edasine vaikimine järgneb suurele kärale, ongi kontrast suurem ja pretsedendi sünd saab suurema tähelepanu, tõstab sündsuse piirid valgusvihku ning kannab õpetuslikku ja kasvatuslikku sõnumit.

Ajakirjanduse kõrval on vältimatu nõuda väärtusotsuste tegemist ka raamatukaupmeestelt. Neil kui eraettevõtjatel on täielik vabadus valida, millised tekste müüa ja milliseid mitte. Hea ja halva skaalal nad neid otsuseid ajuti ka teevad, kuigi suurema osa tööst teevad kirjastajad ette ära. Täna vajab otsustamist, kas on aeg üks varasemas toodangus keskpärane ja piisava tähelepanuta jäänud ning vastavalt aina räpasematel viisidel seda püüdev isik vaimsete väärtuste levitamise süsteemist üldse isoleerida.

Või ma panen selle valiku raamatupoodide ette veel selgemal kujul: kuni Kenderi nime kandvad raamatud pole riiulitelt kadunud, seni mina oma jalga raamatupoodi ei tõsta. Ma püüan endale leida piisava hulga mõttekaaslasi ja eks te siis rehkendage välja, kuidas üks väärtusotsus tulusid ja kulusid mõjutab. Kui minu optimistlik oletus inimeste sündsustunde kohta peab paika, siis kaotavad raamatupoed minusuguste ostjate loobumise või protesti tõttu käibes hoopis rohkem, kui iial võiks tekkida tulu tegelemisest inimesega, kelle koht on ikka ja alati õues ainuüksi juba seetõttu, et ei taipa toas mütsi peast võtta.

Mul ei ole täit ülevaadet rahvaraamatukogudes toimuvast, aga sündsuse osas kehtib neile sama nõue. Kes ei vali, jääb vaeseks.