Inimese arukas tegevus toetub kolmele sambale: tajule, mälule ja mõtlemisele – just nii on võtnud kokku uuringud maailmas meie 90-le lähenev rahvuskaaslane Endel Tulving. Need on seotud protsessid. Et omandada mõisteid, peaks laps olema ümbritseva maailmaga vahetus ja samas aktiivses kontaktis. James Gibson tõestas oma elutööga, et tegelikkuse ja sellest pildi tajumine on eri asjad. Unustame, et inimeste elus on enam määravad loodus- ja psühholoogiaseaduspärasused, mitte inimeste endi otsustused.
Kui lapse tegevusest vaimustunud ema laseb maimukesel istuda arvuti taga (mis on üsna laialt levinud), siis areng takerdub. Kulunud näide: 6-aastane metsaküla poiss, kes ojaäärse lodu kõik sopid läbi uurinud, mõistab elu enam kui eakaaslane, kes (vanematega) Euroopat läbi autoakna vaadanud…
Aastaid levitatakse meil ka müüti: mis te õpite (õpetate) seal koolis neid faktiteadmisi, pange lapsed mõtlema… Kel fakte ja mõisteid mälus ei ole, on targutaja, mitte mõtleja. Nutitelefonist leiab küll fakte, kuid ta ei tee meid mõtlejaks. Mõtlemises osaleb mälus olev materjal (ka põlatud faktid!) – nii kujuneb võime mõelda. Juba 2500 aasta eest lausus Kong Fuzi targalt: õppimine mõtlemiseta on tühi töö, kuid mõtlemine õppimiseta lausa ohtlik…
Mõtlemine toimub keele abil, kus eriti tähtis keele semantika (mõistelisus). Kolleegid kõrgkoolides on üha enam mures üliõpilaste keele pärast (matemaatilistest oskustest rääkimata!). Haritud inimese sõnavara algab ca kolmeteist tuhandest sõnast – et saada aru erinevatest tekstidest. Sõnavara-kõne häired tulevad vähesest rääkimisest lastega (sünnist pihta) ja vähesest lugemisest (just koolis). Avastasime juba enne 2005. aastat laste kõnehäirete järsu tõusu. Arvutis värvilisi liikuvaid pilte vaadata on huvitav, kuid see ei arenda lapse kõnet-sõnavara, mis omakorda kajastub õigekirjas-mõtlemises. Harjunud lihtsa tajuga (nagu loomad), on lapsel raske pikemat teksti lugeda ja mõista. Sellest on saamas lausa laste nn erivajadus, kuhu hüütakse nüüd logopeede appi, kes ei suuda eriti aidata, sest vastav nn Piaget’ kriitiline periood on möödas. Enne kooli ja algklassideski pange arvuti ja nutitelefon kõrvale. Kas tahame olla n-ö moodsad või arendada normaalselt oma lapsi? Laps on ju psüühiline olend. Arvuti taga käivituvad teaduste doktoril ja lapsel erinevad psüühilised protsessid – üks minu mantratest.