Peep Leppik: õpetamine teaduse ja moe vahel

Peep Leppik Foto: Erakogu

Lähtudes viimased 35 aastat õpetajatöös kognitiivsest psühholoogiast, mille tormiline areng toimus 1950ndatest 1980ndateni, võib selgelt näha praeguse kooli (didaktika – õpetamise) probleeme. See psühholoogia haru uurib, kuis (eriti) laps õpib tunnetama maailma, mõistma seal toimuvat, omandama ja salvestama infot... Asusin neid uuringuid Inge Undi soovitusel analüüsima ja kooli praktikakatsetega siduma. Didaktika pöörati pea peale tiigrihüppega – kadus ju teadus –, õpetamise probleemid pidi koolis lahendama a priori arvuti. Algoritmilise mõtlemisega inimesi ajab see väide mõistagi närvi…

Inimese arukas tegevus toetub kolmele sambale: tajule, mälule ja mõtlemisele – just nii on võtnud kokku uuringud maailmas meie 90-le lähenev rahvuskaaslane Endel Tulving. Need on seotud protsessid. Et omandada mõisteid, peaks laps olema ümbritseva maailmaga vahetus ja samas aktiivses kontaktis. James Gibson tõestas oma elutööga, et tegelikkuse ja sellest pildi tajumine on eri asjad. Unustame, et inimeste elus on enam määravad loodus- ja psühholoogiaseaduspärasused, mitte inimeste endi otsustused.

Kui lapse tegevusest vaimustunud ema laseb maimukesel istuda arvuti taga (mis on üsna laialt levinud), siis areng takerdub. Kulunud näide: 6-aastane metsaküla poiss, kes ojaäärse lodu kõik sopid läbi uurinud, mõistab elu enam kui eakaaslane, kes (vanematega) Euroopat läbi autoakna vaadanud…

Aastaid levitatakse meil ka müüti: mis te õpite (õpetate) seal koolis neid faktiteadmisi, pange lapsed mõtlema… Kel fakte ja mõisteid mälus ei ole, on targutaja, mitte mõtleja. Nutitelefonist leiab küll fakte, kuid ta ei tee meid mõtlejaks. Mõtlemises osaleb mälus olev materjal (ka põlatud faktid!) – nii kujuneb võime mõelda. Juba 2500 aasta eest lausus Kong Fuzi targalt: õppimine mõtlemiseta on tühi töö, kuid mõtlemine õppimiseta lausa ohtlik…

Mõtlemine toimub keele abil, kus eriti tähtis keele semantika (mõistelisus). Kolleegid kõrgkoolides on üha enam mures üliõpilaste keele pärast (matemaatilistest oskustest rääkimata!). Haritud inimese sõnavara algab ca kolmeteist tuhandest sõnast – et saada aru erinevatest tekstidest. Sõnavara-kõne häired tulevad vähesest rääkimisest lastega (sünnist pihta) ja vähesest lugemisest (just koolis). Avastasime juba enne 2005. aastat laste kõnehäirete järsu tõusu. Arvutis värvilisi liikuvaid pilte vaadata on huvitav, kuid see ei arenda lapse kõnet-sõnavara, mis omakorda kajastub õigekirjas-mõtlemises. Harjunud lihtsa tajuga (nagu loomad), on lapsel raske pikemat teksti lugeda ja mõista. Sellest on saamas lausa laste nn erivajadus, kuhu hüütakse nüüd logopeede appi, kes ei suuda eriti aidata, sest vastav nn Piaget’ kriitiline periood on möödas. Enne kooli ja algklassideski pange arvuti ja nutitelefon kõrvale. Kas tahame olla n-ö moodsad või arendada normaalselt oma lapsi? Laps on ju psüühiline olend. Arvuti taga käivituvad teaduste doktoril ja lapsel erinevad psüühilised protsessid – üks minu mantratest.

Paljud õpetajad toimetavad nn arvamise (Ülo Vooglaiu väljend) ja koduste teooriate järgi, ka globaalsete arvamuste tasandil. Ühel konverentsil Tallinna Tehnikaülikoolis ütlesin, et PowerPointi laialdane kasutamine õppetöös on tegelikult õpetamise (ka hariduse) surm. Asi äratas huvi ja nii telliti sellest õppejõududele paaritunnine loeng. Minu viimases raamatus «Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis» on ka vastav käsitlus. Lühidalt: tegemist on sama info üheaegse vastuvõtuga kahe kanali (kuulmine ja nägemine) kaudu. Psühholoogid uurisid probleemi 1970ndatel eksperimentaalselt ja jõudsid järeldusele: nägemine haarab vangi, surudes semantilise info maha – kuulame-loeme võib-olla väga tarka teksti, aga meie teadvusse jõuab sellest vähe… Lihtne! Nii see teaduses tihti ongi, kuid probleem ise on keerukam. Alustasin loengut sõnadega: miks peaksite uskuma Läti piiri äärest tulnud külakoolmeistrit, kui kuulsad teadlased (akadeemikuteni) kasutavad oma loengutel PowerPointi esitlusi? PowerPoint pole ise saatanast, nagu ka arvuti või nutitelefon. Küsimus on: kuidas seda kasutada? Tehnoloogia lubab levida igasugustel mõtetel-teooriatel, nii levib pealiskaudsuski. Saksa, soome, taani, vene ja läti õpetajad räägivad sama. Mõjub ka jäljendamise instinkt.

Üks hiljutine haridusminister ütles välja näiliselt ilusa mõtte: tänapäeval on kogu teadus-tarkus hiireklõpsu kaugusel. Kõlab ju arukalt, moodsusest rääkimata. Minister «unustas», et sama klõpsu kaugusel on ka igasugust rämpsu. Tuleb saada targaks ja mõtlevaks inimeseks (kooli püha ülesanne!), et väärtuslik ilmast üles leida. Paul Kerese juubeliaastal tahaks rohkem kohata ka mõtlevaid poliitikuid, kes suudaks oma otsuste tulemusi näha 2–3 käiku ette.

Inimene (ka laps) on integreeritud tervik. Seda tarka mõtet rõhutas tihti akadeemik Heino Liimets. Juba filosoofid on väitnud, et tõeline õppimine toimub läbi raskuste ja vastuolude ületamise. Kõlab ju kaunilt, kui räägime 21. sajandil vaid õhinapõhisest ja särasilmsest õppimisest, mis vastuolus looduse-psühholoogia seaduspärasustega. Piirates-keelates laste loomulikku vajadust teha kehalist tööd ja käelist tegevust, takistame üldarengut. Töös kujunevad tahe, korratunne ja väärtushinnangud. Arengki kulgeb ainult läbi protsesside, mida laps üle elab (Lev Võgotski).

Kõik on kinni motivatsioonis – nii armastab rõhutada mõni meie poliitik. Motivatsioon on seotud emotsioonidega, mida meil loomariigist peale juhivad aju ürgsemad osad, reguleerides argielu, ega allu (!) tahtele. Jälle näen ümberringi rahulolematust, sest kõik räägivad ju: olge mõnusad, naeratage ja olge optimistlikud. Loll jutt! Minu kunagine õppejõud Enn Koemets ütles ikka: miski ei soodusta edu rohkem kui edu ise. Tark jutt! Arutu on lähtekoht, kui (õppe)tööst soovime lapsele ainult nn positiivseid emotsioone (et oleks õnnelik – väitis üks asjatundja). Rõõmu tundmiseks on lapsel vaja üle elada ka raskusi ja nukraid hetki – elada normaalset elu…

Teadlase kohus on kõiges kahelda. 1970ndatel hakkasid koolidesse tulema mitmesugused tehnilised vahendid (eriti projektsiooniseadmed ja mikrokalkulaatorid). Üks metoodik väitis, et kui neid tunnis ei kasutata, siis pole tund n-ö kaasaegne. Küsisin: mida need vahendid annavad õpetamisel, milline on kasutegur? Saamata vastust, asusin teaduslikult läbi viima üheksa-aastast õpetavat eksperimenti ligi tuhande õpilasega. Selle lühikokkuvõtet järeldustega võib lugeda ligi 25 aastat tagasi ilmunud hallis raamatukeses «Nägemismälust, näitlikustamisest ja tehnovahendeist tundides», mida sirvides leidsin: ta avab psühholoogiat ka nn moodsale didaktikale. Nagu pedagoogilise psühholoogia rajaja Edward Thorndike’i 110-aastased «psühholoogiale toetuvad õpetamise printsiibidki». Praegu on keerulisem küsida: milline kasu on arvutist õpetamisel? Kõikjalt kumab läbi turg – arvuti- ja IT-firmade lobi, nende kasum… Tähtsaim näib olevat õpilase «rõõmustegevus» koolis, mitte tema areng.

Psühholoogia ei anna retsepte, ta annab mõistmise. Richard Atkinson kirjutas: uuringud on selgitanud, kuis me omandame uusi teadmisi-oskusi, kuid pole psühholoogide asi seda ellu viia… See töö tuleb teha õpetajatel.

Teadus jääb turul alla liberaalsele ilmavaatele. Turg hullutab uudsuse ja originaalsusega… Vabakasvatus ei lähtu ju looduspärastest instinktidest, kuid on juba meie kodudes ja koolis, kus peaks valitsema pedagoogika (tundides didaktika). Akadeemik Tarmo Soomere hindab meie pedagoogikateaduse seisu seepärast õigesti lausa mudaliigasse.

Kui kirurgi ei hakka isegi lihtsal ussjätke operatsioonil keegi õpetama, siis õpetajat tunni andmisel küll. Samas teeb õpetaja keerulisemat tööd, sest ta töötab tuleviku nimel, millele allugu ka hetkeolud (!) – õpetab-arendab ja isegi kasvatab tulevast isiksust. Kodanikul on õigus sekkuda küll hariduspoliitikasse, aga tund on professionaali pärusmaa. Ühiskonnas on nii kadumas pedagoogiline mõõde – keskmes on vahendid, mitte teadus.

Õpetaja professionaalsus on seega ülitähtis. 1962. aastal pandi Tartus Aleksander Elango algatusel alus õpetajate uurimiskursustele, millest Johannes Käisi õpilase Ferdinand Eiseni toel kujunes ainulaadne Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (ÜPUI). Nii oli osa õpetajaid jõudnud teadusliku uurimistöö juurde. Pertti Kansanen peab uurimistööd õpetajale eriti väärtuslikuks, sest see vabastab õpetaja nn PEALESURUTUD didaktikast. Lahkusin ÜPUIst, kui minu didaktikarühma tublide õpetajate uurimistööd ei arvestatud (korduvalt!) õpetajate «atesteerimistel»…

Arvuti- ja digivaimustus on mujalgi õpetamisse segadust toonud, aga näiteks Saksamaa (Euroopa majandusvedur!) on sellest ja raha tuulde lennutamisest üle saamas. Uus nõuab alati arutelu fundamentaaluuringute tasemel. Õpetamine ise on ülimalt keeruline protsess, mida ei ava üks essee.