Andres Metsoja: hirm, et Eesti mets ära köetakse, on selgelt liialdatud

Andres Metsoja. Foto: Urmas Luik

Valitsuse otsus lubada väheväärtuslikust puidust elektrit ja soojust toota on erametsaomanikele oluliseks abiks, sest tõstab metsa väärtust ning aitab kaasa tööhõivele maapiirkonnas, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni liige Andres Metsoja (IRL).

Praegu on Eesti metsamajanduses punnseis, kus pole piisavalt turgu väheväärtusliku puidu kasutuselevõtmiseks. Kui metsas on madala kvaliteediga puidu osakaal üle poole mahust ja metsa majandada ei tasu, jätab metsaomanik tihti tööd tegemata ning nõnda jäävad üles töötlemata ja metsauuenduseta lepikud.

Metsa juurdekasv on suurem kui raiemahud, hirmud edaspidi loodusele tekitatavast kahjust on üle müstifitseeritud. Eestis on optimaalne raiemaht umbes 13 miljonit tihumeetrit aastas. Aastatel 1999–2000 raiuti 12,7 miljonit tihumeetrit, kuid 2014. aastal 10,4 miljonit, kusjuures maksimaalselt lubatud raiemaht on koguni 15,5 miljonit aastas. Hirm, et Eesti mets ära köetakse, on selgelt liialdatud.

Lähitulevikus tuleks tõsiselt kaaluda lisaks metsast saadud madala kvaliteediga puidu kasutamisele ka avalikult kasutatavate sõiduteede äärse võsa kasutamist. Eeskätt kruusateedega piirnevate alade umbes kolme kuni viie meetri laiuse ala puhastamisel läheks väheväärtuslik puit tootmisüksustesse ning teede ääred ja kuivendussüsteemid saaksid puhtaks. See on hädavajalik nii liiklejate turvalisuse vaatenurgast kui ka pikendaks kruusateede eluiga ja tõstaks avaliku ruumi kvaliteeti.

Kahjuks on metsamaaomanike suust üha tavapärasem kuulda, et raieküpseks saanud mets tuleb esimesel võimalusel maha raiuda – vastasel juhul kujuneb metsast elukeskkond kaitsealustele liikidele ning maaomanikud võivad metsa majandamise unustada. Siin oleks abi täiendavatest riigieelarvelistest vahenditest kompenseerimaks eramaade võõrandamist, mida riik ka praegu kaitsealuste maadega teeb. Vastasel juhul jätkub mainitud põhimõtte järgi tegutsemine – raiuda mets maha igaks juhuks enne, kui ta mõne liigi tõttu kaitse alla võetakse.

Nagu mainitud, ostab riik küll piirangutega alad maaomanikult välja, kuid praegu on piirangute alla kuuluvate eramaade riigi omandisse ostmise järjekord viis aastat, mis on ettevõtte majandamisel ilmselgelt liiga pikk aeg. Looduskaitseliste piirangutega kaasnevad kulud ei tohi jääda põhjendamatult pikaks ajaks maaomaniku kanda – koos piirangute seadmisega peab riik pakkuma ka piisavalt paindlikke ja kiireid kompensatsioonimehhanisme. Loodusliku liigirikkuse tagamiseks, aga ka maaomanike toetamiseks peaks piirangute alla kuuluvate eramaade kompensatsioonisüsteem toimima kiiremini ja sujuvamalt.

Ekspertide hinnangul looks raiemahu suurendamine ühe miljoni tihumeetri võrra 2350 töökohta ning annaks kümme miljonit eurot maksutulu.

Puidu kasutamine energiamajanduses on mõistlik ja tervitatav otsus. Metsaomanikul on motiiv metsa üles töötada, metsad saavad majandatud ja uuendatud, inimesed tööd ja leiba. Kui riik soovib metsamajandust ja ettevõtlust maal edendada ja soodustada, peab järgmiseks sammuks olema looduskaitseliste piirangute kompenseerimismehhanismide ülevaatamine.