Margus Laidre

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Enn Soosaare Sihtasutus andis täna ajaloolasele, suursaadik Margus Laidrele üle eetilise esseistika auhinna, tunnustades nii aasta parimana tema Postimehes ilmunud esseed «Kelle sõna valitseb maailma?» (31.12.2015). Intervjuus Marti Aavikule räägib ta nii sellest, mida sõjad on ajaloos peale purustuste ja surma veel kaasa toonud, kui ka sellest, kas diplomaat võib valetada.

Tellijale

Sõda kätkeb endas eeskätt tohutult suuri muutusi. Loomulikult meenub esimesena hävitav pühkiv aspekt. Mõneti kummalisena võib tunduda, et sõjal on tegelikult ka loov külg.

Kõrva riivab, kui tuntud poliitikud ja kultuuritegelased niihästi Eestis kui ka mujal kasutavad millegi halvustamiseks tihtilugu sünonüümina keskaega. «Keskaegne» võrdub neile millegi barbaarse ja tülgastavaga. Oleme ära unustanud, et just keskajal pandi alus Euroopa ülikoolide süsteemile. Keskaegsed mungad mitte ainult ei leiutanud šampanjat, vaid tegelesid ka eesrindliku põllumajanduse ja tehnoloogia väljatöötamisega. On muuseas väidetud, et kui Henry VIII poleks Inglismaal oma võimu- ja maa-ahnuse tõttu võõrandanud katoliku kiriku maid, siis tõenäoliselt oleks tööstuslik revolutsioon võinud sealmail alguse saada juba 16. sajandil. On huvitav detail, et 11. sajandil elanud Eilmeri-nimeline munk sooritas oma käte ja jalgade külge kinnitatud tiibade abil 200-meetrise õhulennu. Kõik see kokku tähendab, et nõndanimetatud pimedal keskajal elasid inimesed, kes tegelesid valdkondade ja ideedega, mida me tavaliselt seostame tänapäevase progressiga. Siiski kestab keskaja kõige pimeda ja halva võrdkujuks kuulutamise jutt edasi. Julgen välja öelda, et selline lahmiv võrdlus pole mitte midagi muud kui kultuurituse ilming.