Olev Remsu

FOTO: Ergo Kuld

Täna leiab Kuubal aset ajalooline kohtumine. Kokku saavad katoliku kiriku pea Franciscus ja Moskva patriarh Kirill. Mis on selle sündmuse tagamaad, kirjutab kirjanikust kolumnist Olev Remsu.

Teade 12. veebruaril toimuvast kohtumisest kristliku maailma kahe vägevaima – Rooma paavsti Franciscuse ja Moskva patriarhi Kirilli vahel tuleb minu jaoks nagu välk selgest taevast. Ei olnud selle kohta mingit eelinfot, ei osanud lootagi. Ju poldud kuni viimase hetkeni kindlad, et suur asi teoks saab, seetõttu ei paotatud varem suud.

Harvad on olnud ka Rooma paavstide ja Konstantinoopoli patriarhide, roomakatoliku ja kreekakatoliku kiriku peade kohtumised: alates suurest kirikulõhest 1054. aastal, mil teineteist vastastikku kirikuvande alla pandi, on kokku saadud ainult neli korda, ja seda  viimase 50 aasta jooksul. Paul VI ja Athenagoras I kohtusid 1967. aastal Istanbulis, Johannes Paulus II ja Bart(h)olomeos I  1979. aastal Istanbulis, Benedictus XVI ja seesama Bart(h)olomeos  2005. aastal jällegi Istanbulis ning 2014. aastal Jeruusalemmas Franciscus ja Bart(h)olomeos.

Moskva patriarhaat on Konstantinoopoli patriarhaadist välja kasvanud, nii et pärast loetletud sündmusi on paavsti ja Moskva patriarhi kohtumist oodatud.

2009. ja 2010. aastal toimusid ka Konstantinoopoli ja Moskva patriarhi kokkusaamised, esimene Istanbulis ja teine Moskvas, teineteist kutsuti siis vana kombe kohaselt õdedeks. Järelikult tahetakse läheneda!

Aga ikkagi. Mis võib olla selle taga, et tuhatkonna aasta jooksul on aset leidnud vaid mõni kokkusaamine? Kõik ristiusu harud peavad ennast armastuse ja vendluse levitajaks, kuid üksteist näha ei ole tahetud. Kahtlemata on see siiamaani iseloomustanud suhete seisu kristlikus maailmas, seda, kuidas üksteist hinnatakse.