/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
Globaalne kaubavahetus on pehmelt öeldes korralikult jahenenud. Jahenenud allapoole taset, mida me nägime finantskriisi ajal (2008-2009), kui paljultki arvati, et nüüd järgnebki tsivilisatsiooni lõpp või vähemalt deflatsiooniline tuumatalv, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Hiljuti kirjutas mulle hea sõber ja küsis murelikult: «Kas sa oled vaadanud, mida Baltic Dry on teinud?» Tunnistasin, et viimasel ajal otseselt ei olnud. Baltic Dry on nimelt indeks, mis näitab seda, kui kallis on parajasti meretransport. Mida madalamal on indeks, seda odavam on kaupu meritsi liigutada. Mida odavam on kaupu meritsi liigutada, seda väiksem on globaalse kaubavahetuse aktiivsus. Siit ei ole aga juba raske järeldada, et kui kaupu vahetada (senises mahus) ei soovita, siis seda leigem on maailma majandus tervikuna.
Pilk indeksile tekitas kergemat sorti ehmatuse – globaalne kaubavahetus on pehmelt öeldes korralikult jahenenud. See on jahenenud allapoole taset, mida me nägime finantskriisi ajal (2008-2009), kui paljultki arvati, et nüüd järgnebki tsivilisatsiooni lõpp või vähemalt deflatsiooniline tuumatalv ning igasuguse majanduskasvuga on aastateks kõik. Arvestades seda, et meil siin on ekspordipõhine majandus, jõuab see jahenemine ka meile. See selleks – kõige olulisem küsimus on siiski miks.
Esiteks elame me teatavasti maailmas, kus kõik on kõigile võlgu ja palju. Kuna see olukord on kaugel normaalsest, üritatakse maailmas taas tasapisi tekitada sääste mustadeks päevadeks. Lõppnõudlus seega ei kasva, vähemalt senises tempos. Seda nii säästmise põhjusel kui ka sellepärast, et arenevate riikide kiireima kasvu faas on läbi. Ka on läbi globaliseerumise ja vabakaubanduse kõige selgema positiivse mõju faas. Seega ei saa me rääkida ainult sellest, et tsükkel on lihtsalt selline. Asi on veidi tõsisem.
Kui rääkida säästmise kasvust ning võla supertsükli lõpust, siis madalamad toormehinnad ja madalam potentsiaalne SKT kasv viitab madalamatele investeeringutele. Kriisijärgne (või kestva kriisi) finantssektor on samuti end koomale tõmbamas – regulatsioon karmistub ning ekspordi finantseerimine muutub keerulisemaks.
Suurimad kaotajad on sellises olukorras need riigid, kelle jaoks eksport on oluline ning kes on väga tundlikud väliskeskkonna muutumise suhtes. Siia hulka kuuluvad kõik toormetootjariigid, mõningad Kagu-Aasia riigid, kuid nagu juba mainitud – paraku teatud määral ka meie siin.
Mida selline (ohtlik) aeglustumine veel kaasa toob?
Ajalooliselt on see tähendanud kiusatust hakata valuutasid võidu devalveerima. Lõppnõudluse puudujääk loob valitsustele selge kiusatuse sikutada kaubanduspartneritelt kasvu läbi odavama valuuta enda suunas.
See, et Hiina oma jüaaniga selliseid vallatusi teeb, on juba esile kutsunud kaubanduspartnerite kulmukortsutamist. Aktsiatesse investeerimise kontekstis tähendab see loomulikult seda, et ekspordist sõltuvaid riike võiks peljata. Pigem tuleks vaadata riike, kus olukord on vastupidine. Samuti on sektorite puhul mõistlikum vaadata selliseid, mis saavad suurima võidu sisetarbimisest. Need, kellel riskid on avatud globaalselt, lihtsalt jäävad vabakaubandusest tingitud konkurentsihammasrataste vahele.
Konkurentsihammasrataste vahele jäämine tundub seega tõenäoline ka meil siin. Iseseisvat (ülilahket) monetaarpoliitikat me ju ajada ei saa, viimaste aastate OECD kiireim palgakasv on meid konkurentsivõimest tühjaks lekitanud ning sisemised kasvuallikad on ammendunud. Kuidagi kuival oleme majanduskasvu mõttes. Baltic dry?
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.
/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)