Urve Eslas

FOTO: Postimees.ee

Kuidas reguleerida sotsiaalmeediat, kui terrorismiorganisatsioonid kasutavad seda hirmu ja viha levitamiseks ning uute liikmete värbamiseks, on paari aasta jooksul saanud teiseks kiviks – peale maksuvaidluste  Twitteri, Facebooki ja Googlei kingas.

Küsimus pole selles, kui palju enam on nad edukad tänu sotsiaalmeediale – selle teada saamiseks oleks vaja võrdlust olukorraga ilma sotsiaalmeediata, ent seda pole võtta. Küsimus on põhimõttelisem: mida ette võtta ja kelle asi see peaks olema?

Google’i, Facebooki ja Twitteri esindajad olid läinud nädalal Briti parlamendikomisjoni ees aru andmas. Briti terrorismivastase komitee hinnangul on need kolm olnud kõike muud kui abivalmid jagama infot ekstremistlike ja terroristlike ilmingute kohta internetis. Pigem vastupidi: briti politsei hinnangul õõnestavad internetifirmad sihilikult terrorismivastaseid uurimisi, keelduvad üle andmast tõendeid kahtlustatavate kohta, pigem teavitatakse kahtlustatavaid selle kohta, et nad on sattunud jälgimise alla.

Etteheiteid on rasked, hoolimata nende üldisest iseloomust  Twitteri puhul vastavad need tegelikkusele sagedamini, Facebooki puhul sõltub ettevõtte käitumine enam tegutsemispiirkonnast, Googlei jaoks pigem uurimise sisust –, ja ettevõtted ei ole mitte üksnes valitsuste, vaid aina rohkem ka avalikkuse olulise surve all. Terrorism on üks neist valdkondadest, kus privaatsuse ja turvalisuse vahel valides saab turvalisus rohkem toetajaid. Seetõttu on sotsiaalne vastutus, millest sotsiaalmeediaga seoses aina valjemini rääkima on hakatud, muutunud ettevõtetele osaks ärimudelist. Raske on jääda edukaks, kui seda ollakse millegi muu arvel, mis on avalikkusele  ja olulisele hulgale kasutajatele – oluline.

Küsimus on, mida teha. Terroristliku sisu automaatne tuvastamine ei tööta, vähemalt mitte piisavalt hästi. Järelikult on selle avastamiseks vaja inimesi.

Vaadates postituste ja videote mahtu, on üsna selge, et palgata selle infohulgaga tegelemiseks piisav arv inimesi pole jõukohane isegi mitte Google’ile. Pigem on mindud seda teed, et reageeritakse kasutajatelt saadud infole: kui antakse teada sobimatust sisust, siis sellega tegeletakse.

Kuid isegi sel juhul on materjali hulk, mida päevas läbi vaadata tuleks, tohutu. Näiteks Facebook saab miljoneid raporteid sobimatu sisu kohta päevas. Mitu inimest nende postituste läbivaatamisega tegeleb, ei tahtnud Facebooki esindaja parlamendikomisjonile avaldada, kuid see ei erine ilmselt palju nende arvust, kes teevad sama tööd Twitteri heaks: sadakond inimest. Olukord on isegi halb, kuid mõelgem siit veel samm edasi. Terrorismi puhul on sisu kindlaks tegemine veel üsna kerge, sest selle tunnused on lihtsamini eristatavad. Valeinfo tuvastamine vajab aga faktikontrolli, võrdlemist allikaga, analüüsi. Valeinfo loomine ise ei nõua ei üht, teist ega kolmandat. Paistab, et see on juba kaotatud võitlus.