Juhtkiri: digiajastu «rahvatakso» lõpp?

Foto: Urmas Nemvalts

Taksoäpp võimaldab tänapäeval klientidel nutitelefoni abil hõlpsalt leida vabu taksojuhte. Uued tehnoloogilised lahendused on põhimõtteliselt kaasa toonud revolutsiooni taksoturul, neist suurimad muudatused on endaga toonud Uberi-sarnased lahendused sõitjate ja juhtide kokkuviimiseks. Tänu Uberile võib põhimõtteliselt igaühest saada taksojuht.

Uber on levinud alates 2009. aastast ning tekitanud vastuolusid paljudes maades, mh Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal jm. Möödunud aastal kutsus Uber esile taksojuhtide rahutused Pariisis ja Lyonis: vihased juhid pöörasid kesklinna tänavatel ümber autosid ja kaklesid märulipolitseiga. President Francois Hollande teatas siis, et Uber on tarvis Prantsusmaalt «välja kihutada». Uberi-juhte võibki sügisest tabada Prantsusmaal 300 000-eurone trahv või kuni kaheaastane vabadusekaotus.

Eile otsustas Eesti politsei keelustada terve maailma taksojuhid vihaseks ajanud Uberi tegevuse ka meil. Sellele otsusele eelnes kolmveerand aastat uurimist. Uberis nähti tasulise sõiduteenuse pakkujana põhimõtteliselt 1990. aastate taksomaffia ja varrukataksode traditsioonide jätkajat. Uberi Eesti esindajad seevastu on teatanud, et sõidujagamisteenus tuleb sobitada meie õigusruumi, ning andsid vihjamisi mõista, et politsei otsus on vastuolus Eesti kuvandiga kui innovatsiooni ja tarkvaralahenduse teerajajast.

Kellel on selles vaidluses õigus? Taksojuhtidele Uberi-suguste konkurentide ilmumine loomulikult ei meeldi. Kuid reaalsus on see, et vanad majandusharud peavad tehnoloogiaarenguga kaasas käima, ning seda, kas see asjaosalistele meeldib või mitte, ei küsi sagedasti keegi. Näiteks kui ilmusid esimesed aurulaevad, siis peksid vihased paadimehed need puruks, kuid see ei tähendanud, et nad suutnuks takistada seda, et aurujõud oleks välja vahetanud inimjõu. See juhtus lõpuks ikkagi. Sama kehtib ka praegusel juhul. Uberi-sarnased teenused ju meeldivad tarbijatele, muidu poleks need kogunud sellist populaarsust. Tegemist on kahtlemata innovatsiooni ja tehnoloogilise progressiga.

Mida sellises olukorras teha ja kes üldse peaks selles olukorras tegutsema? Tundub, et Uberi-juhtumiga on kerkinud esile igavene probleem, et seadusandlus ei suuda kiire tehnika arenguga lihtsalt kaasas käia. Probleem tulenebki sellest, et puudub sõidujagamist puudutav regulatsioon. Uberi tegevusega üleskerkinud probleemile tuleb Eesti seadusandjatel aga kiiresti reageerida ja tekkinud olukord lahendada, luua vajalik regulatsioon. Uued tehnoloogiad tuleb «paigutada» õiguslikesse raamidesse.