Marianne Mikko: kui naisest saab märklaud

Marianne Mikko Foto: Riigikogu kantselei

Kitsamas plaanis ajendas mind kirjutama Kölni katedraali juures uusaastaööl aset leidnud massiline naiste ahistamine, aga laiemas mõttes naiste vastus suunatud vägivald üle maailma. Kitsamalt oli Kölnis toimunu puhul tegu pagulaste n-ö kultuurierinevusega, laiemalt aga noorte meeste frustratsiooniga saada endale kodu ja töö ning leib lauale. Kui nii, miks peab sel juhul märklauaks muutuma ometi naine!?

Kölnis juhtunu valguses tundis küllap suur hulk eesti naisi, et nad olid saksa naiste hulgas ja nendega solidaarsed. See tunne teeb ebakindlaks. Isegi rahutuks. Kuidas siis nii, et nii karmid asjad toimuvad siinsamas Euroopas, maailma kõige turvalisemas kohas?

Tunded tunneteks, juhinduda tuleb mõistuse häälest. Euroopa Nõukogu peasekretär Thorbjørn Jagland väitis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee jaanuari istungjärgul, et õigusriigis pole kellelgi õigust olla seadustest kõrgemal. Olgu kultuurid ja religioonid nii erinevad kui tahes, meie kohus on austada kaasinimest. Otse öeldes, me peame järgima inimõigusi.

Sooline võrdõiguslikkus on ei vähem ega rohkem kui inimõigus. Kui see nii on, siis miks ometi on üle Euroopa raskusi Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega. Euroopa Nõukogus on 47 riiki, aga allkirju on sellele naistele nii tähtsale konventsioonile antud 39. Veelgi vähem riike – hetkeseisuga vaid 19 – on Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud ehk võtnud endale kohustuse lõpetada naistevastane vägivald. Paraku pole nende seas Eestit. Ehk kas me ikka kinnitame oma tegudega, et naiste õigused on inimõigused, kui viivitame sellise tähtsa konventsiooni ellu rakendamisega?

Eesti kui järgmine Euroopa Nõukogu eesistuja (mai 2016 – november 2016) on oma kolme prioriteedi hulka seadnud soolise võrdõiguslikkuse, sealhulgas võitluse naistevastase vägivalla vastu. See on vastutusrikas roll. Tõsi, Eesti on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud. Justiitsministri allkiri on üks samm õiges suunas, aga see, mis loeb, on parlamendi heakskiit.

Köln on siinkohal jäämäe tipp, sest ajapikku on selgunud, et avalikus kohas naiste ahistamisi oli mullu üle Euroopa. Jah, meedia on püüdnud olla poliitkorrektne või siis olnud aeglane või näidanud sündmusi kallutatult, kuid tõsisem probleem on politseiga. Euroopa eri riikide politsei suu on olnud lukus. Kui Kölni peale mõelda, siis esimesed politseiteated väitsid, et olukord oli kontrolli all. Alles sadade naiste ülestunnistused tõid massilise ahistamise oma täies alastuses päevavalgele.

On erakordselt tähtis, et ükski institutsioon õigusriigis ei tegele informatsiooni mahavaikimisega või fakti ilustamisega. Ükskõik kui ebamugav ka fakt poleks, sellest tuleb rääkida. Veelgi enam, peab rääkima. Ainult aus diagnoos lubab haigusest üle saada. Nii nagu vähki pole mõtet ravida aspiriiniga, nii ei tasu grippi tõrjuda kemoteraapiaga.

Kreeka keelest pärineb sõna «demokraatia», mis on Euroopa riikide nurgakivi. Kui meenutada veelgi ajalugu, siis Antiik-Kreeka mütoloogia järgi oli Europe naine. Erineva kultuuritausta ja religiooniga meestel peab olema selge nagu korrutustabel, et Euroopa pole hoor. Euroopa on naine, kes väärib austust.

Sedasama, et naise keha kuulub naisele, on püha ja puutumatu, tuleb meelde tuletada kõikidele meestele, kaasa arvatud Eesti omadele. Pole mingit õigustust ei ahistada ega tõsta kätt naise vastu. See või teine tegevus tähendab naistevastast vägivalda ja on karistatav.  

Kölni sündmused muudavad veelgi aktuaalsemaks teisipäeval, 16. veebruaril aset leidva üleilmse ühistantsimise naistevastase vägivalla vastu. See rahvusvaheline aktsioon toimub neljandat korda ka Eestis, seekord Tallinnas Viru keskuse aatriumis.