Tõnis Saarts.

FOTO: Peeter Langovits

Politoloog Tõnis Saarts luges läbi Eesti erakonnajuhtide Postimehes ilmunud visiooniartiklid ning nendib, et neist vaatab vastu kolklik maailmavaade ja pigem läinud sajandisse kuuluvad seisukohad.

Tellijale Tellijale

Alustame Eesti kohast laiemas maailmas ja julgeolekust. Meeldib see meile või ei, aga praegused riigid peavad paratamatult oma suveräänsust jagama ehk on teisisõnu eri rahvusvaheliste ja regionaalsete ühendustega (nt EL, NATO, IMF, WTO jt) niivõrd tugevalt seotud, et täiesti omatahtsi otsustamine on paljudes poliitikavaldkondades muutunud peaaegu võimatuks.

Kõik erakonnaliidrid näivadki seda mõistvat, v.a EKRE juht Mart Helme, kelle artiklist vaatab vastu tõeline igatsus 1930. aastate riigi ja ühiskonna järele: tugev ja suveräänne riik (mitte «europrovints»), mis korraldab iseseisvalt rahvamajandust (selgrooks tugev põllumajandus ja kaitsetööstus), kasvatab jõudsalt iivet, ei sõltu julgeolekupoliitiliselt eriti liitlaste abist, vaid loodab enda võimsatele soomusjõududele jne.

Helme minevikunostalgia üle võib mõni küll irvitada, kuid ka teiste erakonnaliidrite visioone lugedes hakkab ometi silma see, kui vähe on seal Euroopat ja püüdu Eestit laiemas globaalses kontekstis mõtestada. Vaid Rõivas ja Ossinovski toovad Euroopa-dimensiooni tugevamalt sisse, kusjuures viimane seob meie julgeoleku ja eduvõimalused üksüheselt mitte üksnes kuulumisega ELi, vaid ka lõimumisega euroopalikku väärtusruumi. Euroopa on enamiku erakonnaliidrite jaoks endiselt ainult väheoluline taustsüsteem, mida mainitakse vaid siis, kui räägitakse Venemaa-ohust.