Niinimetatud rämpsajakirjades teaduslike artiklite avaldamise ümber tekkinud arutelu juures võib esile tõsta vähemalt ühe negatiivse ja positiivse joone. Esiteks, tegemist ei ole kaugeltki kõige tõsisema ega aktuaalsema teadusmaailma probleemiga. Õigupoolest, nagu ka spetsialistide kommentaaridest aimub, ei ole see üldse probleem (mida saaks edukalt lahendada või üldse peaks tegema), kirjutab ajaloolane Riho Paramonov.
Head võib näha aga selles, et vaatamata teema ülespuhutusele suunab see valgust teadusmaailma tagatoale. Teaduse olulisust arvestades võiks selle valgustamist olla palju rohkem. Ennekõike seepärast, et liiga sageli mõistetakse teadust poolikult, pinnapealselt või isegi vääralt. See tähendab, et teaduse enda kohta napib ühiskonnas teadmisi.
Ei ole harvad juhud, kui ka teadlane ise ei tunne teaduse olemust kuigi hästi. Ta võib olla omal alal väga hea, kuid ei orienteeru teaduse kui eripärase tegutsemis- ning mõtlemisvälja kõikides nüanssides (teaduseetika on üks neist). Sageli on selle puudujäägi põhjuseks asjaolu, et ülikoolides ei loeta või ka ei peeta vajalikuks võtta loenguid teadusfilosoofiast jms.
Enamik teadlasi on tööga niivõrd hõivatud, et enesetäiendamiseks otseselt uurimisvaldkonnaga mitte seonduvates küsimustes – eriti nii laias nagu teaduse ajalugu ja olemus – pole aega. Seetõttu on oluline tuua muutust olukorda, kus ülikoolides õpetatakse, kuidas teadust teha (vastavalt erialale), kuid mitte seda, mis teadus ülepea on.
Niisiis räägitakse palju teadustulemustest ja -saavutustest ning nende rakendamisest, kuid mitte sellest, mis on teaduse taga (ehk siis teadusest endast). Tulemus on see, et teadust tavatsetakse idealiseerida. Kui millessegi muusse pole uskuda, usutakse Teadusesse.
Sageli arvatakse, et teadlane teab kõike ja et tal on alati õigus (iseasi, kas teda kuulata tahetakse). Seega on teadusel justkui üleinimlik mõõde. Ühesõnaga: näib, et teadus on kõikvõimas ja täiuslik ning toodab absoluutset tõde, milles ei ole üldse põhjust kahelda.
Tegelikkus on palju kahvatum ainuüksi selles mõttes, et ka teadus ise ei ole probleemidest vaba. Teaduse paradoks seisneb selles, et ühest küljest on tegemist kõige progressiivsema ühiskonna struktuuriga (vähemalt peaks olema), kuid teisest küljest kätkeb see endas väga palju mõttetut bürokratismi, traditsioonidesse kinnijäämist, pinnapealsust ja ka teesklust – seega palju rohkem subjektiivsust, kui me võib-olla arvatagi oskame. Sageli ei sõltu need asjad sugugi teadlastest endist, vaid riiklikust teaduspoliitikast jms.
Uurimuste avaldamine teadusajakirjades (teaduse institutsiooni üks tugisammas) on teema, mis võimaldab päris hästi osutada varjukülgedele teaduses. Avaldamise protsessis peitub üpris palju subjektiivsust, seda ka kõrgelt hinnatud ajakirjade puhul.
Tänapäeval ei ole võimalik olla tippteadlane, avaldamata regulaarselt kõrgetasemelisi teadusartikleid. Artiklid määravad väga palju: kas teadlane saab töökoha, uurimistoetuse, piisavalt sotsiaalset kapitali jne. Seega on teadlane asetatud sõltuvusse artiklitest.
Kõrgeima taseme (klassifikaatoriga 1.1 ja 1.2) teadusartiklid ilmuvad vaid eelretsenseeritavates rahvusvahelistes ajakirjades, mis on indekseeritud teatud andmebaasides (nendesse on väga raske pääseda). Eelretsenseerimine tähendab seda, et artiklit kaaluvad ja hindavad igakülgselt parimad spetsialistid. Kas avaldatakse, sõltub täielikult toimetajast ja retsensentidest.
Palju määrab teadlase nimi ehk siis see, kui palju on tal sümboolset kapitali. Iga ajakiri tahab, et tema veergudel ilmuks võimalikult palju uurimusi kõige tuntumate teadlaste sulest, sest see tõstab ka ajakirja «väärtust». Edukate, tuntud teadlaste puhul esineb oht, et ühel hetkel kaob uurimustes «teravus» (põhjused võivad olla väga erinevad). Nii võibki tahes-tahtmata juhtuda, et sümboolne kapital mängib üle sisulise kvaliteedi või innovatsiooni.
Kõrgeima kategooria teadusartikli avaldamine on suur väljakutse ja paras närvide mäng, eriti vähekogenud noorteadlase jaoks. Artikli avaldamine nõuab sageli aastaid. Vahel aga võib ühest artiklist sõltuda teadlase käekäik (näiteks akadeemilise töökoha saamine) – sellisel juhul on (õigeaegne) mitteilmumine isiklik tragöödia. Sel, kes soovib viia end avaldamise kadalipuga kurssi, tasub lugeda Leo Luksi artiklit «Ta ilmub siiski! Ühe käsikirja odüsseia» 8. jaanuari Sirbis (selles jagatakse kirjutajatele ka soovitusi).
Avaldamiskiirusega seoses väärib esiletoomist ka asjaolu, et ideeliselt on just teadusajakirjad (konverentside järel) platvorm, millelt läheb ringlusesse kõige innovaatilisem ja värskem teadmine. Leo Luksi ja Argo Moori artikli ilmumiseks kulus kaheksa aastat. On üsna tõenäoline, et niivõrd pikkade avaldamisprotsesside käigus kaotab sõnum üsna palju oma värskusest (ja kui mängus peaks olema näiteks pioneeri au, siis on tegemist taas isikliku tragöödiaga).
Teadlaste spetsialiseerumine mingile kindlale teemale süveneb pidevalt. Tavaliselt on teadlane ühe kitsa lõigu spetsialist ega pruugi mingist teisest, ka uurimisteemaga külgnevast lõigust rohkem teada kui tavainimene. See tähendab, et paljude valdkondade või teemade puhul on raske, kui mitte võimatu leida häid retsensente – ennekõike just rahvusteadustes, mis paratamatult on emakeelekesksed. Neil põhjustel ei ole harv olukord, mil retsenseerimine jääb vormiliseks. Retsensent ei ole lihtsalt teema mittetundmise tõttu võimeline konstruktiivseid, sisu kätkevaid ettepanekuid tegema.
Sageli on tipptaseme artiklid sisu mõttes keskpärased, sest retsensendid roogivad välja liiga uuenduslikud, kehtivat paradigmat ähvardavad seisukohad (võib olla, et nad nende väärtust üldse ei adu või tunnevad ohtu omaenda töödele). Iga retsensent lähtub artiklit hinnates isiklikust arusaamast: on võimalik, et üks hindaja annab artiklile kõrgeima hinnangu, teine aga peab seda puudulikuks.
Siinkohal ei ole vähem tähtis asjaolu, et tänapäevane teaduskorraldus sunnib teadlase publitseerimisrattasse. Selleks, et saada hakkama, on publitseerimisest saanud eesmärk omaette: tähtis on kirjutada võimalikult palju kõrge kategooria artikleid. Tulemuseks on pahatihti see, et samu artikleid kirjutatakse ümber, uut lisatakse minimaalselt. Paratamatult mõjutavad need asjaolud ühel või teisel kombel teadmiste levikut ja uute suundumuste mõjule pääsemise kiirust. Niisiis võivad teaduse sisemised mehhanismid arengut oluliselt pidurdada.
Tippajakirjades on ülimalt ranged vormistusnõuded. Vahel võivad need isegi olla põhjendamatud (näiteks mis puudutab nn akadeemilist keelepruuki). Paljude teadlaste jaoks on uurimuse «õigesse» vormi saamine tõeline kannatuste rada. Seejuures on igal ajakirjal oma nõuded, mis tähendab, et mitteavaldamise korral tuleb asuda artiklit taas redigeerima (kui artikkel just riiulisse ei jää). Võiks öelda, et kõrgeima kategooria artiklit iseloomustab sageli ennekõike esmaklassiline viimistletus. Paraku ei tähenda see, et ülestandardiseeritud teaduslik näidistoode on tingimata loetav ja arusaadav ka väljaspool erialainimeste kitsast ringi.
On üsna tõenäoline, et artiklit ei avaldata ka pärast ümbertöötamist retsensendi suuniste järgi. Kuna autor üldjuhul väärtustab oma tööd, peab ta leidma uue avaldamisvõimaluse, näiteks mingi teise riigi ajakirjas. Sõltuvalt valdkonnast võib ajakirju olla kümneid. Liiatigi ei ole ajakirjade nomenklatuur kivisse raiutud, ehkki tippajakirjad teevad kõik selleks, et oma positsiooni hoida. Ent kuna teadus muutub pidevalt, lisandub ka uusi väljaandeid. Osa neist saavutab aja jooksul koha hierarhia tipus, vahetades välja mõne teise ajakirja. Seega võib olla täiesti võimalik, et tülpinud ja kiirustav teadlane ei süvene ajakirja taseme ja maine küsimustesse ning artikkel ilmubki «vales» väljaandes.
Teadusartiklid võivad institutsionaalsel tasandil olla teadlase kvaliteedi peamiseks mõõdupuuks, kuid muidugi ei ole see ainuke viis spetsialisti väärtust hinnata. On teadlasi, kes ei allu süsteemi ettekirjutustele ja publitseerimise diktaadile (tavaliselt on selle eeldus rahaline vabadus, ennastsalgav pühendumine uurimistööle, soov vastustada ebaõiglast süsteemi vms).
Alternatiiviks on kirjutada näiteks raamatuid või madalama kategooria artikleid, millega kaasneb suurem vabadus nii sisus kui ka vormis ja kiirem avaldamine. On täiesti võimalik, et madalama kategooria ajakirjas – või miks mitte ka «rämpsajakirjas» – avaldatud artikkel on palju väärtuslikum tippajakirjas avaldatud kõrgeimalt klassifitseeritud artiklist.
Niisiis ei pruugi artikli ilmumine «rämpsajakirjas» tingimata tähendada sihilikku pettust või standardi lubamatut langetamist mingil kindlal, omakasupüüdlikul eesmärgil. Aga muidugi ei ole see ka välistatud, ent sellisel juhul on tegemist juba omaette probleemiga, mida tuleks eraldi vaadelda.
Igal juhul ei ole teaduslik hinnata spetsialisti ajakirja nime järgi. Selleks, et anda pädev hinnang, tuleb lugeda, mida on kirjutatud. Kui kirjutatu on hea, lülitub see ühel hetkel üldisesse teadmiste ringlusesse, kui halb, vajub peagi unustuse hõlma. Et aga saada «edukaks» teadlaseks, ei tarvitse olla sisulises mõttes kõige parem spetsialist, palju tähtsam on õige temperament, suutlikkus orienteeruda teadusbürokraatia keerdkäikudes, oskus kirjutada õigel ajal ja viisil õigeid artikleid ning projekte jne.
Teadus on lahutamatu osa ühiskonnast ja seega alati ühiskonna nägu. Seetõttu peegeldab rämpsajakirjade levik ja nendes avaldamine midagi ka teaduspoliitika ja teaduskorralduse kohta. Olukorras, mil konkurents akadeemilistele ametikohtade pärast suureneb, teadusrahastus väheneb, bürokratism kasvab ja teadlaste vabadus kitseneb, on paratamatu, et teadustöö kvaliteet ühel hetkel langeb.
Probleemidest teaduses tuleb aga julgelt rääkida, sest mida paremini teadusstruktuuri (kõikide oma puudustega) tuntakse, seda efektiivsemalt annab teadusega ümber käia. Teadust ja selle tagatuba tundmata on üsna raske eristada teadust «teadusest», mille hulk üha kasvab.