Jeroen Bult: Venemaa vastuolulised signaalid

Jeroen Bult Foto: Erakogu

Hoolimata Venemaa uue suursaadiku värskendavast avakäigust on veel vara olla optimist, kirjutab  Tallinna Ülikooli teadur Jeroen Bult.

Uue suursaadiku saabumine leiab Hollandis harva äramärkimist. Haagi elanikud tõstavad mõnikord pilgu, kui järjekordse saadiku hobukaarik vurab neist mööda kuningalossi. Seal võtab kuninganna Beatrix vastu uue saadiku volikirja. Ajakirjandus paistab huvi tundvat ainult uute USA suursaadikute vastu: on ta kutseline diplomaat või kõigest mõni rahakoguja, keda on vaja tasustada ametikohaga ookeani taga?

Eestiski ei satu välisriikide ametlikud esindajad just sageli rambivalgusse – kahe erandiga. Uuelt USA suursaadikult oodatakse kinnitusi NATO kollektiivse kaitse kohta, mis kujutab Eesti silmis garantiid (kujuteldava) idast lähtuva ohu eest. Ohtu sümboliseeriva Venemaa uus esindaja satub otsekohe hoolika vaatluse alla: mida arvab ta püha Tartu rahulepingu kehtivusest, 1939.–1940. ja 1944.–1945. aasta sündmustest, venekeelse vähemuse seisundist ja piirilepingu saagast.

Tundub, et Venemaa uus suursaadik Juri Merzljakov suutis teha värskendava avakäigu. Võrreldes eelkäija Uspenskiga, kelle kuulujuttude kohaselt oli ametisse määranud FSB, kasutas ta esimesel pressikonverentsil ­10. novembril ettevaatlikke ja Venemaa standardeid silmas pidades lepitavaid sõnu. Merzljakov ei välistanud «uute läbirääkimiste» võimalust piirilepingu osas ning tegi ettepaneku luua Eesti-Venemaa ühiskomisjon erinevate ajalookäsitluste lahkamiseks. Tema meelest on see vajalik selleks, et «kanaliseerida ühiskondlik diskussioon neil teemadel riikidevaheliste suhete paradigmast akadeemilisse voolusängi».

See seab meie ette kohe kaks praktilist probleemi. Esiteks ei anna Venemaa ise head eeskuju. Samal päeval, mil Merzljakov alustas oma «sarmirünnakut», esitasid tema kolleegid New Yorgis ÜRO sotsiaal-, humanitaar- ja kultuuriküsimuste komiteele resolutsiooniprojekti, mis muu hulgas mõistab hukka «natsismi ülistamise, II maailmasõja mälestusmärkide rüvetamise, mälestusmärkide loomise endiste natsi- ja Waffen-SS-sõdurite auks ning avalike natsimeelsete meeleavalduste pidamise». Nagu mitmed varasemad samalaadsed algatused, oli ka see selgelt suunatud Lääne-Euroopa poliitilise korrektsuse ideoloogia ärakasutamisele, Eesti, Läti ja Leedu isoleerimisele ning Venemaa kui vapra ja ennastohverdava «fašismist vabastaja» (nõukoguliku) rahvusmüüdi propageerimisele. Venemaa õnnetuseks otsustasid kõik Euroopa Liidu liikmesriigid hääletusest kõrvale jääda, Ühendriigid aga hääletasid vastu. Ent on vaid aja küsimus, millal Venemaa esitab taas sarnase resolutsioonikavandi – ilmselge sihiga hoida «fašismi/natsismi taassünni» teema kindlalt riikidevaheliste suhete paradigmas.

Teiseks tuleb kõrvaldada hulk praktilisi ja juriidilisi takistusi. Kui riigikogu lisas 2005. aasta juunis Eesti-Venemaa piirilepingut ratifitseerides ratifitseerimisseadusele spetsiaalse deklaratsiooni, mis viitas kaude 1920. aasta Tartu rahulepingule (see tähendab 1940. aasta eelsele piirile), sattus Moskva raevu. Venemaa peatas ja lõpuks loobus täielikult omapoolsest ratifitseerimisest ning nõudis, et Eesti võtaks deklaratsiooni tagasi ja/või nõustuks alustama täiesti uusi läbirääkimisi.

Merzljakov viitas samuti uute läbirääkimiste võimalusele, mis võiksid alata pärast Eesti parlamendivalimisi 2011. aasta märtsis. Aga kui oletada, et arvamusküsitlused räägivad tõtt ning valimised võidab peaminister Ansip, kelle Reformierakond moodustab uue koalitsiooni IRLiga, siis on vaevalt põhjust arvata, et Eesti tõepoolest loobub 2005. aasta ratifitseerimisseadusest. Mainitud deklaratsiooni lisamine polnud kindlasti mõistlik tegu – on lausa irooniline, et konservatiivsed jõud on (ikka veel) huvitatud kahe maariba tagasisaamisest, mis on peaaegu täielikult asustatud venekeelsete inimestega –, kuid see vastas igati rahvusvahelise õiguse põhimõtetele. Teisisõnu, Venemaa ei saa kuidagi sundida Eestit deklaratsioonist loobuma, samal ajal kui Eesti, eriti Mart Laar ja tema konservatiivsed mõttekaaslased, ei näe selleks ka mingit vajadust.

Esmapilgul ei paista Venemaa-Eesti ühise ajalookomisjoni loomine sugugi nii problemaatiline. Aga kellest hakkab see koosnema? 2009. aasta mais lõi president Medvedev erikomisjoni võitluseks «agressiivsete püüetega kirjutada ajalugu ümber Venemaa kahjuks». Kas Medvedev valib välja ka Venemaa esindajad kahepoolsesse komisjoni, et kindlustada kuulsusrikka «antifašistliku» pärandi kaitse? Kas sellesse lubatakse ka niisuguseid (vapraid) teisitimõtlejatest ajaloolasi nagu Boriss Sokolov? Kas Venemaa arhiivid muutuvad kättesaadavaks, isegi kui see võib tähendada, et sealt leitakse ebameeldivaid fakte Eesti (ning Läti ja Leedu) 1940. aasta «valimiste» kohta? Millega täpselt hakkab komisjon tegelema?

Kas peamine tähelepanu pööratakse Nõukogude võimu kuritegudele või võetakse vaatluse alla ka Eesti laagrivalvurite ja julgeolekupolitsei töötajate osalemine juudivastastes kuritegudes 1941.–1944. aastal?
Venemaa kindlasti nõuab seda. Kõik need juba eelnevalt tekkivad delikaatsed küsimused võivad tuua kaasa kirglikke ja tunderohkeid diskussioone, mis võivad luua mürgise õhkkonna juba enne seda, kui komisjon saab tööle hakata. Rääkimata veel sellest, et Hitleri Nõukogude Liidu ründamise seitsmekümnes aastapäev 2011. aastal annab Venemaale ideaalse võimaluse tuletada kogu maailmale meelde «Balti riikide natsisõbralikkust».

Eesti peaks kindlasti vastu võtma Merzljakovi kutse alustada dialoogi, seda enam, et selle kiidaks heaks ka ülejäänud Euroopa Liit. Võib-olla saab tema sõnu edukalt ära kasutada sellekski, et alustada Eestis uuesti arutelu piirilepingu üle.

Kuid on veel vara olla optimist, vähemalt seni, kuni Merzljakovi ülemused Moskvas ei suuda hoiduda kasutamast Eesti ja selle kahe lõunapoolse naabri vastu propagandarelva, kõneldes «territoriaalsetest nõudmistest» ja «natsismi ülistamisest». Kummalisel kombel ei ole Venemaa kunagi kurtnud Soome tihedate sidemete üle Hitleri Saksamaaga – ikka on peale jäänud kained ärikaalutlused.