Juhtkiri: need hinnalised infokillud

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Arutelu turvalisuse üle on praegusaja kiiresti areneva tehnoloogiaga maailmas üks keskseid. Mõnedki elektroonilised vidinad, mis hiljuti olid kättesaadavad vaid eriteenistustele, on nüüd müügil mänguasjapoes. Alati on küsimus, kuhu tõmmata piir privaatsuse ja turvalisuse vahel – olgu siis kõne all avalik ruum füüsilises või virtuaalses mõttes. Oleme mõistnud, et teatud osast privaatsusest tuleb loobuda turvalisuse nimel, et hüved, millega oleme ära harjunud ja mis teevad elu mugavaks, nõuavad teatud reeglitest kinnipidamist.

Seega saame aru ka vajadusest tõhustada ametkondade turvanõudeid. Demokraatlik õigusriik peab loomulikult olema läbipaistev ja avatud, kuid see ei tähenda, et iga sõna saaks olla avalik; teatud infot tuleb varjata, sest muidu ei suuda riik kaitsta oma kodanikke. Üksiti ei hoia me ju ainult iseenda saladusi – Eesti on rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Seda, et huvi NATO või Euroopa Liidu saladuste vastu ei eksisteeri vaid hoiatava jutuna kaitsepolitsei aastaraamatus, näitavad avalikuks saanud riigireeturite paljastamise juhtumid.

Tänane Postimees tuletab meelde välisministeeriumis esinevaid turvaprobleeme. See näide tuleb otse elulisest juhtumist, kui meenutame Urmas Paeti ja Catherine Ashtoni vestluse salvestuse avalikuks saamist. Välisministeeriumi tööga on vahetult seotud ka asjaolu, et Eestil seisab 2018. aasta esimeses pooles Euroopa Liidu eesistumine, mis tähendab riigikantselei andmetel vähemalt paarisaja ürituse korraldamist ja 20 000 väliskülalise võõrustamist.

Andmete turvalisus pole sugugi vähem oluline kui füüsilise turvalisusega seotud asjaolud. Kui praegu käib avalik arutelu, millise kuvandi võiks Eesti püüda endast luua, siis kindlasti ei taha keegi ju, et meist räägitaks näiteks kui taskuvaraste riigist – niisamuti kui riigist, mis ei oska või ei suuda kindlustada olulistel kohtumistel vajalikku turvataset.

Probleem on märksa laiem ega piirdu Islandi väljakuga. Mõnikord ei oska riigiametnikud peljata, et nende omavaheline kõnelus kellelegi huvi pakub, või muretsevad hoopis kapo jälitustegevuse pärast. Samas võivad Vene eriteenistustele huvi pakkuda mõnedki ootamatult triviaalsed vestlused, mille sisuks näiteks rahasumma kuskil eelarvereal. Seesugune teave ei pruugi üksikfaktina olla kuigi tähendusrikas, ent kogutuna ja süstematiseerituna moodustub kildudest tervikpilt. Ja infokillud võivad leida rakendust.

Turvateemal ei tohiks muutuda paranoiliseks. Aga küsimus, kas meie (jõu)ministeeriumite, valitsuse julgeolekukomisjoni liikmete, riigipea või peaministri ametiruumide uksed saab vajaduse korral niimoodi sulgeda, et neis peetud vestlused jäävadki vestlejate vahele, peaks avalikkust huvitama küll ja on seetõttu õigustatud.