Eesti inimesed vabadusest ja vabariigist

Sooviksime olla vabad inimesed ja elada vabas riigis, ent igaühe tõlgendus vabadusest ja vabariigist on erinev. Kas praegune Eesti riik on see, mida kujutasid ette inimesed, kes unistasid Soome televisiooni vaadates vabast maailmast? Vaatame Euroopasse või nostalgitseme nõukogude aja üle? Tallinna Ülikooli ja BFM-i tudengid uurivad nädala jooksul, millisena näevad Eesti vabariiki tema inimesed.

Tatjana

«Vabariigi aastapäeval vaatan

paraadi ja kõiki need kauneid kleite... Eesti on täna vaba ja usun, et paljud inimesed on siin õnnelikud – mina püüan samuti õnnelik olla. Alati võiks midagi veelgi paremini olla: praegu on näiteks probleemiks see, et noored leiavad küll tööd, aga mitte kõik neist ei saa endale elamiskohta soetada. Ka noortel peredel pole see tihtipeale võimalik, sest hinnad on nii kallid... »

Simone

«Olen jõudnud järeldusele, et võib-olla ei tunne eestlased

end vabana ega taju turvalisust sellepärast, et paljud neist elavad pidevas hirmus: hirm venelaste ja immigrantide ees, üldine hirm võõraste ees, eriti kui need võõrad on pärit välismaalt...»

«Olen terve elu vabades riikides elanud ning seega ei saa ma võrrelda oma kogemusi mõne mittevaba maaga. Kasvasin üles Itaalias ja elan nüüd koos perega Eestis ning minu jaoks on Eesti vaba riik. Kui võtta näiteks vabaturumajandus, mille üle eestlased uhked on, siis siin on erinevusi tunda küll... Ma avasin Karlovas baari Barlova ja äri alustamine oli väga lihtne: kohe kindlasti oli see tunduvalt kergem protsess, kui Itaalias olnud oleks, sest seal on bürokraatiat palju rohkem. Aga ma ei ütleks, et see on otseselt vabadus – pigem asjaajamise lihtsus. Kui rääkida isiklikust elust, siis tunnen end siin vabana küll, eriti sellises keskkonnas nagu Tartu.»

Janek

«Vabadus peab olema –

see, kui saad olla täpselt nii, nagu sul mõnus on. Vaba on inimene, kes teeb seda, mis talle meeldib ja samas ei koti sellega ka teisi. Üritan olla vaba, aga alati see ei õnnestu, sest on olemas ühiskondlikud normid ja sellised imelikud asjad, nagu seadused… Tasub olla valvas, sest vabadus on kerge kaduma ja kipub võltsvagaduseks üle minema.










»

«Arvan, et hetkel elame pigem vabas riigis, aga meie vabadus on pidevalt ahenemas ning seda märkab iga loetud lehelooga... Enam ei tohi ju näiteks metsa minna ja seal suvalises kohas tuld teha – peab minema RMK-alale ja omanikke otsima; sind suunatakse pigem metsast välja ja kõik lõpeb sellega, et inimesed lihtsalt ei lähegi metsa, sest ei taha eraomaniku või looduskaitse sektoriga jageleda... Ja vabaturumajandus on ka selline, kus kõik on globaaliseerunud – kui hakkad midagi tootma, oled nii väike tegija... Kõik kohad on odavat massikaupa täis – inimesed ei tule ostma head ja kvaliteetset.
»

Reet

«Soovin Eestile vabariigi aastapäevaks

kõike head, kordaminekuid ja rahu. Mõeldes meie riigi olukorrale 25 aastat tagasi, siis kõige olulisem muutus on see, et oleme nüüd tõesti vabad. Toona käisime Lauluväljakul, elasime kaasa ja hüüdsime «hurraa» kõikidele poliitikutele, kes siis olid: Heinz Valk, Edgar Savisaar... Nüüd nagu enam ei mõtlegi selle peale, et säärane aeg oli... Loodan, et praegune aeg jääb kestma.»

Aire

«Minu lapsepõlv möödus

«kauges külas, vanaema juures» õhtuti raadiot kruttides, et Vaba Euroopat ja Ameerika Häält kuulata. Ega ma räägitust palju aru saanud, aga seda mõistsin küll, et vanavanemate jaoks oli see eluliselt oluline... Sain aru, et tegemist oli millegi keelatu ja salajasega, nagu jõulude pidamine või kirikus käimine. Olin siis umbes 11 aastat vana ja riigi vabadus oli minu jaoks toona ikka väga abstraktne mõiste.






 Mõistsin, et see peab midagi väga erilist ja ihaldusväärset olema ning praegust olukorda ei osanud keegi ette näha.










»

«Vaba inimene on see, kes julgeb mõelda, öelda ja tegutseda ning selle kõige eest ka vastutada.



 Mina päris vaba nagu olla ei tahakski... Ma ei oota enam ammu, et kõik kandikul kätte toodaks – ise peab ka ennast liigutama, et oma tahtmist saada. Selles osas arvan küll, et olen omajagu panustanud




.







 






Kindlasti oleks mul ka midagi halvasti öelda – ega eestlase päev pole korda läinud, kui ta natuke valitsust kiruda ole saanud...
»

Ellen

«Loomulikult rõõmustab mind vabariigi aastapäev!

Soovin, et Eesti Vabariik jääks püsima ja kõik oleks hästi. Ma ei tahaks arutleda selle üle, kas meie riigis on praegu asjad korras, sest minu meelest ei ole… Aga mina poliitikaga ei tegele, olen nii vana. Võin ainult seda öelda, et kui kõik oleks läinud samamoodi, nagu siis, kui Vabariigi lõime, oleksime elanud väga hästi. See on minu arvamus... Nüüd me sõltume – kas Saksamaast või Ameerikast või kellestki teisest. Muidugi on meil abi vaja, kui rünnatakse, aga see on liiga... Kuidas ma nüüd ütlen? Vabariigil võiks olla ka oma otsustamisvõime. Me oleme liiga sõltuvad...»

Liidia

«Pean väga lugu nendest inimestest,

kelle pingutuste tulemina oleme täna vabad. Sõda ma ei karda – meil on ju NATO ja Euroopa Liit. Minu lapselapsed on aga otsustanud Eestist erinevatel põhjustel ära minna: näiteks tütretütar on Londonis ja ma ei tea, kas ta kavatsebki tagasi tulla. Eestis polnud tema silmis head töökohta – palgad on madalad ning nii ta siis otsustas. Hakkas meeldima... Loomulikult tahaksin, et ta oleks teisiti otsustanud ja viibiks praegu Eestis... Ilmselt tahaks ta ise ka parema meelega siin elada, ent selle palgaga ta nõusse ei jäänud.»

Hebo

«Olen põline maalaps, kes praegu linna sattunud

ja minu jaoks on vabadus see, kui saan nädalavahetuseks koju minna, rahulikult tähistaevast vaadata ja mõelda, kui ilus meie kodumaa ikka on. Olen üles kasvanud vabas riigis ja see vabadus on nii loomulik olnud – saan teha seda, mida tahan.»

«Meie riik on vaba riik, sest inimesed saavad ise otsustada, kes nad on ja kus nad on. Tahtsin tulla Tartusse kooli ja siin ma nüüd olengi. Tartust saan igal ajal koju, maale sõita – bussiliiklus töötab. Alati on võimalus põgeneda ja keskkonda vahetada, sest maa ja linn on nii lähestikku.»

Heldur

«Kümneaastaselt õppisin ma Otepääl teises klassis.

Meeles on see, kuidas küüditati... Kui sõda Otepääl algas, tulid kõigepealt venelased, seejärel sakslased. Varsti tulid venelased tagasi ja väidetakse, et sakslased tulistasid Otepää kiriku tornist pool linna põlema. Suur osa rajoonist oli tules: meie kodu ja vanaema kodu põlesid maha... Tulime metsast tagasi ja mäletan, et vaatasime, kuidas kõik suitses, inimesed nutsid... Minu vend oli alles lapsevankris ja mina ise kõndisin selle kõrval, ega saanud aru, miks vanemad nutavad...»

«Nüüd olen ma siin, Tallinnas. Mitu korda olen ka Tartu maratoni läbi sõitnud: osalen ikka aktiivselt riigi elus ja usun, et kogu aeg läheb paremaks. Tuleb märgata, kui kenaks kõik aja jooksul muutunud on. Võtame kas või Tallina linnapildi: ümbruskond on oluliselt muutunud, mahajäetud hooneid on aina vähem, ent oleme sellega ära harjunud. Meil, vanematel inimestel, on olnud aega seda muutust märgata – meil endil ka varsti 100 aastat täis...»

Valentina

«Mõned probleemid meie riigis ikka on,

aga üldiselt olen Eestiga rahul. Siin pole muidugi nii palju võimalusi kui välismaal: saab küll hea hariduse, aga töö ja muu on mujal palju parem... Olen kuu aega välismaal olnud – mõtlesin, et jäängi sinna, aga igatsus tõi kodumaale tagasi. Olen üles kasvanud Maardus ja mulle meeldib, et seda kanti arendatakse: ehitatakse teid ja proovitakse korda teha.»

«Eestile soovin vabariigi aastapäevaks... ma ei teagi, jõudu? Las Eesti proovib meie vabariiki veelgi paremaks teha, et noored ikka siia püsima jääksid.»

Kulno

«Inimene on vaba siis,

kui saab kasutada kõiki põhiõigusi, mis Euroopa kultuuriruumis välja kujunenud ning seda kartuseta, et keegi talle seetõttu liiga teeb. Tänapäeval pole vabadus anarhism ega tähenda seda, et inimestele ja riigile on kõik lubatud – peab tegutsema ikka võimaluste piires. Minu arvates on meil küll vaba riik...»

«Mina olen vaba inimene ja tunnen end kõige paremini siis, kui saan muusikat teha ja pilli mängida – see annab väga suure isikliku vabaduse tunde. Mul on võimalus luua sellist muusikat, nagu tahan ja mängida, mida tahan ning see on oluline. Samuti on mul võimalus külastada näiteks mis tahes muuseumit või arhiivi – kõik pärimus, mida kunagi Eesti rahvalt kogutud, on praegu vabalt kättesaadav.»

Virve

«Ma olen vana inimene...

Ma ei käi enam kusagil, aga rahvas on täna oluliselt rikkam kui nõukogude ajal – see rõõmustab enim. Olen rahul, et elan vabas Eestis. Meediast saadud halvad emotsioonid ning selle vahendusel tülitsemine kurvastab mind 21. sajandi Eestis aga kõige rohkem. Inimesed võiksid ikka omakeskis tülitseda, mitte meedia kaudu...»

Jaanus

«Mulle isiklikult meeldib Eestis elada ning arvan,

et noortele inimestele on siin ka piisavalt tegutsemisvabadust antud. Siin on minu juured ja kodumaa ning seepärast ei näe ma ka põhjust või vajadust mujale suuremat õnne otsima minna. Tõepoolest – eks reisida on tore, aga koju jōuda veelgi parem. Praeguse pagulaskriisi peale mõeldes tuleks Eestil aga kindlasti rakendada meetmeid oma riigi kaitmiseks – näiteks tugevat taustakontrolli.»

«Olen osalenud ka laulupidudel ning isegi laulnud – see tekitab hea tunde ja on suuresti sisemine soov ühineda mingi rahvusliku traditsiooniga.»

Karmen

«Olen elanud peale Eesti ka mujal Euroopas ja leian,

et meie keelelis-kultuuriline keskkond on igati elujõuline. Väga paljudes riikides keskendutakse ainult oma keelele – muud maailma keeled inimestel suus pole. Keel ei tohiks olla takistuseks ühiskonna osaks olemisele ning näiteks Lätis on seal elamiseks keele tundmine ja oskamine esmane nõue. Meil Eestis osatakse aga mitut keelt: eesti, vene, inglise ja seda ka tolereeritakse. See on hea!»

«Mulle meeldib eesti keel väga ja alati tähistame ka vabariigi aastapäeva ühes vanaema sünnipäevaga. On tore, et kogu riik peab pidupäeva – võtame oma pühad rõõmuga vastu.»

Martina

«Arvan, et olen vaba inimene, sest minu jaoks

on vabadus julgus olla mina ise. Teatud mõttes on ka Eesti vaba riik, sest meil on tagatud demokraatlikud põhiõigused. Ent kui mõelda sellele, et niivõrd paljud inimesed tahavad ikkagi mujale minna, jääb tõenäoliselt kusagilt midagi siiski puudu...»

«Usun, et vabadust saaks alati rohkem olla. Eestis takistab inimesi näiteks see, et väga paljud spetsialistid pole vääriliselt tasustatud ning rändavad nõnda paremat elu otsima. Kui elukvaliteet selle tõttu langeb, pole vabadusest suurt abi ja ka inimesed ei tunne end päris iseendana, kui ei saa realiseerida kõike, mida võiksid...»

Jaan

«Vabadus tähendab minu jaoks väga palju...

Hetkel olen vabatahtlikult vormis – see on minu panus meie vabadusse, sest veedan suure osa oma ajast Kaitseliidu koolitustel ja õppustel. Olen ka tegevteenistuses olnud ning selle aja jooksul on sellest saanud minu identiteet. Kaitseliidu süsteem toimib ja läheb iga päevaga aina paremaks. Meie tugevus ongi tahe end kaitsta ja see, kui kõrgelt oma vabadust hindame.»

Larissa

«Igal riigil on vaja päeva,

mil tähistada riiklikku vabadust, iseseisvust. Minu jaoks tähendabki vabariigi aastapäev justkui Eesti sünnipäeva. Leian, et pole võimalik saavutada täieliku vabaduse seisundit – oleme ju kõik seotud ja see tähendab ka väiksemat vabadust. Meie riik on väike, rahulik ja loomulikult on oluline kultuuri sulandumiseks keelt teada. Ent minu puhul takistab eesti keeles suhtlemist kohati hirm, et teen vigu...»

«Eesti poliitika jääb mulle hoopiski kaugeks – eks vahel ikka lehti loen, ent seal on pidevalt skandaalid ning see omakorda tõrjub eemale. Inimestel on tervikuna vaja tööd, et tunda end osana ühiskonnast ja seda kindlasti ka sisserändajate puhul: et olla rahvaga üks ning mitte tegeleda millegi ebaseaduslikuga.»

Märt

«Kui võrrelda tänast ja 25 aasta tagust maailma,

siis rahvusvahelises plaanis on olukord muutunud närvilisemaks, vähem on turvatunnet. Seda, kas läheksin sõja puhkedes Eestist ära või jääksin kodumaad kaitsma, on keeruline öelda. Hetkel, kui sõjaseisukorda pole, võin väita, et olen valmis viimse veretilgani kodumaad kaitsma, aga kui olukord kätte jõuab, võib see tunne muutuda... Praegu usun küll, et kaitseksin, sest Eesti on seda väärt.»

Neeme

«Minu poeg on 12-aastane ja olen kuulnud

teda oma sõpradega inglise keeles rääkimas – see tuleneb ennekõike arvutimaailmast, kus kõik on võõrkeelne. Aga kui mõtlen tuttavate peale, kes kirjutavad oma facebooki-postitusi inglise keeles, siis paneb mõtlema, kas ikka on... Vanasti nimetati selliseid kadakasakslasteks, tänapäeval on see aga rohkem maailmakodanikuks olemine, kosmopoliitsus...»

«Vabariigi aastapäev on ikka oluline, ka perekondlikult. Paraadi on samuti tore vaadata, kuigi tihti järgneb sellele kommenteerimiste laine...»

Liina

«Eesti riik on võib-olla isegi vabam,

kui ta arvab või olla julgeb. See vabadus olla teistmoodi kui nii-öelda normaalne või tavaline maailm - see on meil põhimõtteliselt olemas ja seda võiks rohkemgi olla. Mitte püüelda tingimata teiste poole, mitte püüda jõuda sinna kus nemad, vaid minna julgelt oma teed.»

«Mina tunnen, et olen vaba inimene siis, kui hing saab igale poole rännata ning võin kõikjal midagi vabalt, metsikult kujunemas näha. Tunnen end vangistatuna, kui pean ainult mööda tänavaid liikuma. Selline hinge igavaks tegev maastik, suurte ühesuguste plokkidega – see vangistab. Õnneks on Eestis metsikut loodust omajagu, et end siin vabana tunda.»

Kaili

«Minu jaoks on vabadus võimalus olla mina ise:

ise otsustada, mõelda ja järeldusi teha, oma elu luua. Vabadus on ka vastutamine: kui tunnen ja armastan ennast, teen oma elu põhjal järeldusi ja valikuid, siis ma ka vastutan nende eest.»

«Kõik elame mingis keskkonnas, kus on teatud seadused ja kultuur. Praegu saan selles keskkonnas luua oma maailma, parimal moel elu üles ehitada. Liigun ringi koos juhtkoeraga: oleksin ka ilma temata hakkama saanud, aga koer annab mulle vabadust ja iseseisvust, sest saan ise ringi käia ja otsustada. Vaba riik tähendabki vaba liikumist ja meil on selleks võimalus: saame reisida Eestisiseselt ja ilma suuremate piiranguteta ka maailmas. Riigid ei saa aga päris vabad olla, sest isemajandamist pole tänapäeval olemas. Sellisel juhul peaks riik rahva majandamisega omal jõul toime tulema, tänapäeval on aga kõik üksteisega kõvasti seotud.»

Priit

«Vabariigi aastapäeva tähistame ikka:

sööme kodus kooki ja võib-olla vaatame ka paraadi. Eesti riigi üldise olukorraga ei ole ma täna aga kindlasti mitte rahul. Minu meelest võiks kõik poliitikud laiali saata ja selle varastamise ära lõpetada! Enamik võimul olevatest parteidest – olgu selleks IRL, Reformierakond, Keskerakond või Sotsiaaldemokraadid – kõik tegutsevad ainult oma tasku huvides. Toompeale tuleks saata sellised inimesed, kes läheksid sinna Eesti asja pärast, mitte raha varastama. Arvan, et neid inimesi on igas linnas ja külas, aga nad lihtsalt ei ole nõus minema...»

Maie

«Vabadus tähendab seda, et võid ise otustada, mida teed.

Absoluutset vabadust pole muidugi olemas – see oleks anarhia. Eesti on täna vaba ja iseseisev: olen näinud ka hoopis teistsugust riiki ning neid kahte ei anna võrreldagi. Praegu saab reisida, kõik võimalused on olemas – ole ainult ise hakkaja! Aga, niimoodi rahvakeeli öeldes, tuleks vähem närida üksteise kallal... Parem näha head!»

«Üks asi, mis on tänapäeval totaalselt teisiti kui nõukogude ajal, on see, et ma lähen poodi ja saan valida – kaup on väljas! Kõige alandavam oligi nõukogudeaegne defitsiit: kogu kaup oli leti all ja sul pidi igal pool tuttav ees olema. Nõnda siis öeldigi, et kommunism on see, kui kõigil on igal pool tutvused.»

Kristo

«Meie ajaloost võiks rohkem rääkida,

seda uudistes esile tõsta. Kodanikualgatus, mis võimaldaks informasiooni laiemalt levitada, võiks samuti suurem olla – see annaks aluse poliitilise olukorra paranemisele. Meie riik on juba piisavalt vana, et aktiivselt noori kaasata, selle asemel et figureeriksid vaid valitud seltskonna arvamused...»

«Üks kodanike vabaduse allikaid ongi suurem osalus riigielu korraldamises. Kui inimesed julgevad sõna võtta, on teadlikud, käivad valimas ja julgevad oma valikuid kommenteerida, oleme riigina tervemad. Inimesed aga arvavad pigem, et sõnavõtule järgneb tagakiusamine – see võiks ära kaduda. Siin tuleb lihtsalt tegusid teha, juttu on liigagi palju. Ise tegelen veidi EKRE-teemadega: nemad on selge väljaütlemisega, teevad oma asja, neil on tugev selgroog ja vastasseis pigem karastab. Kõik erakonnad võiks selgesõnalisemate seisukohtadega olla – inimesed oskaksid siis ka paremini oma poolehoius orienteeruda.»

Astrid ja Argo

«Eestis on noore inimese jaoks olemas

kõik võimalused, et ennast realiseerida. Iseenesest kurtmist on palju, justkui oleks kõik halvasti... Leian, et sellepärast peakski reisima, et natuke maailma näha ja asju selgemalt vaadata. Ise reisin, ent tahan alati tagasi tulla.»

«Mõneti tundub, et Eesti on alles jõudmas punkti, mille Skandinaavia riigid on ületanud. Pean silmas seda, et meil on endiselt kinnine mõtteviis – ei olda avatud uutele suundadele ja teemadele, ollakse võrdlemisi skeptilised. Praeguse pagulastemaatika juures saab näha, kui palju tehakse üldistusi – nende põhjal jääb silt aga kõigile pagulastele külge, mis on natuke kurb. Usun, et pagulaste hulgas on ka palju häid inimesi, kes otsivad oma vabadust – nad tulevad siia, lootes leida kaitset sõja eest, aga juba on neist loodud mingi üldistav pilt... Selline nõukogudeaegne hoiak, et kõik, mis võõras, on halb. Võib-olla ühel hetkel suudame olla oma avatuses nagu Põhjamaad...»

Liis

«Vabadus on vabadus olla.

Olla nii, nagu tahad, aga austada ka teiste omamoodi olemist. Või on see juba vabaduse piiramine? Vabadus on niisama keeruline ja mitmetahuline nagu usk, samavõrd isiklik ja habras.»

«Tahan end alati vabalt tunda, aga inimene kipub end oma mõtetega kammitsema. Kui olin väike, siis «vaba maa» oli koduaia murulapp, kus võis ringi joosta, ent mis ometi oli aiaga piiratud. Vanemaks saades võis hakata pidama läbirääkimisi, et tohiks minna aiast kaugemale ning sellega neid piire järjest nihutada. Vabal maal saab arutleda piiride ja reeglite mõistlikkuse või mõttetuse üle rahulikult, hirmu tundmata. Tunnen, et elan vabal maal, aga vahel hirmutab mind inimeste rumalus, mis selle vabaduse ühel hetkel hukutada võib...»

Reet

«Nii palju, kui end sügaval nõukogude ajal mäletan,

igatsesin alati vaba Eesti järgi. Olen kogu aeg iseseisva Eestiga rahul olnud, aga nüüd on mulle seoses Euroopa Liiduga miski vastu hakanud... Kuna olen NSVL-ist tulnud, meenutab praegu EL-is toimuv mulle üha enam Nõukogude Liitu, ainult rafineeritumal kujul. Teisitimõtlejaid otseselt ei ahistata, aga kaudselt juba küll – näiteks kui ei olda nõus valitsuse immigratsioonipoliitikaga. Rahvusriikide ajal ei olnud nii palju vägivalda nagu praegusel, n-ö multikultuursel ajastul. Mina olen viimase vastane ega karda seda ka välja öelda.»

«Saan süürlastest aru ja Süüria kristlased võtaksin kõik siia, aga ma ei saa aru, mis puutuvad siia Pakistan ja Eritrea. Need pole mingid põgenikud, keda taga kiusatakse! Ega ma pole teiste rahvuste vastu, aga tahaksin, et see massimigratsioon ei toimuks. Sooviksin, et siia tuldaks elama perekondlike sidemete või töö kaudu, mitte nii, et inimesed tuuakse sisse.»

Ants

«Iseseisvuspäeva ma ei tähista,

ei oma mingit isiklikku seost sellega. Mis siin ikka ajaga muutunud on? Inimene saab rohkem reisida... Alati saab öelda, mis võiks paremini olla ja sõltub ka, mis vanuseklassi vaatame. Noored saavad käia välismaal õppimas, vanadel inimestel on seevastu raskem.»

«Töötutel on praegu raskem kui nõukogude ajal, mil kõigil oli töö. See, kellel on raha, elab täna paremini ja see, kellel pole, elab halvemini kui nõukogude ajal, sest siis oli ühtlasem tase. Lihtsal inimesel oli ehk natuke kergem elada... Tänapäeval on võimalusi enam, ent ellujäämiseks on vaja ka rohkem pingutada. Õnne peab olema!»

Annely

«On üks hea lause: «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?».

Arvan, et paljud eestlased ei ole hetkel toimuvaga rahul. Samas tuleb tunnistada, et osad ei väärtusta lihtsalt piisavalt oma kodumaad, otsustatakse ennatlikult lahkuda. Mõeldakse, et kusagil mujal on parem, aga tegelikult ei ole: on uued raskused ning muutused. Mina olen selle koha pealt patrioot ja paadunud optimist. Usun, et Eestis läheb kindlasti paremaks, on lihtsalt vaja õigeid samme astuda, Riigikogusse uut verd, noori inimesi, kellel on ideid – siis juba liigume õiges suunas.»

«Pean tähtsaks eestlaste kommete tähistamist ja tervikuna tahan öelda, et mulle meeldib minu kodumaa, armastan Eestit. Ent viimase aja peale mõeldes on tajuda üha suuremat rahulolematust... Erinevad meeleavaldusaktsioonid väljendavad inimeste tahet kaasa rääkida, kuid rahva hääl ei ole piisav. Tuleb anda inimestele rohkem vabadust riigiasjade korraldamises kaasa rääkida, et kodanikud saaksid enam sõnaõigust.»

Rauno

«Olen sündinud 1977. aastal.

Ega ma jõudnud paljudele üritustele, näiteks Balti ketile, ent mõnele ikka. Olen Tartust pärit ja mäletan, kuidas seisin plakatiga ning protestisin selle vastu, et Eesti poisid saadetakse Venemaale, mööda NSVL-i laiali. Meenub 1980. aastate algusaeg, mil kõik oli keelatud ning usk varjatud. Näiteks Meie Isa palvest tehti paljundatud plakatlehed, mis kinnitati seintele ja poetatati igale poole laiali – see oli justkui selleaegne kuulutustöö.»

«Vabadus on suuresti suhteline mõiste, ent arvan, et oleme tervikuna, riigina vabad. Kindlasti ei ole ma eurofanaatik, kuid samas ei tahaks olla ka väga kriitiline – igal asjal on omad plussid ja miinused. Ent see, mida lapsepõlvest mäletan... Jumal tänatud, et seda enam pole! Kartsin suureks kasvada, sest siis saadetakse mind võõrast riiki teenima... Hirme oli palju ning enam neid pole. Mina tähistan igatahes rõōmuga Eesti vabadust ja aastapäeva!»

Riko

«Üldiselt tunnen oma riigi üle uhkust,

see on minu kodu ja kodumaa. Kui isegi otsustaksin Eestist ära minna, tuleksin kindlasti tagasi. Läheks lihtsalt mõneks ajaks, et avardada oma silmaringi, näha kuidas mujal maailmas asjad toimivad.»

«Mõeldes pagulaskriisi peale, ei tunne ma isiklikult muret, et see avaldaks mõju meie keele ja kultuuri püsimajäämisele. Eks muidugi ohtusid on igasuguseid – võimalik, et ma lihtsalt ei näe neid. Seltskonnas, kellega läbi käin, ei ole ma täheldanud selle teemaga seoses konflikte. Ollakse ka osaliselt vastu, ent mina proovin neutraalseks jääda, et mitte sapiseks muutuda. Kõige olulisem on ikkagi see, et need inimesed saaks integreeruda meie kultuuriruumi ja keskkonda. Praegu pole me selleks veel valmis, ollakse vastu. Kindlasti oleneb see ka nendest inimestest, kes siia tulevad – kas nad on valmis võtma omaks meie tavad, kui neil on omad tõekspidamised.»

Veronika

«Minu tutvusringkonnast on inimesed läinud Soome

ja Saksamaale, aga väga palju neid siiski pole. Olen Eesti üle uhke, kuid otsustes on tehtud ka vigu – see sõltub sellest, kes riigi eesotsas on. Praegune valitsus toimib küll paremini kui eelmine, ent need valed, mis kõik välja kooruvad, on ikka päris huvitavad... Tänapäeval on inimestel kahtlemata kartus, et mis edasi saab, eriti mõeldes terrorirünnakutele meie läheduses… Ikka väga mõjutav on see, mis väljaspool Eestit toimub. Aga ei saa ju ise midagi teha, tuleb loota teiste inimeste peale, et nende otsused meid kaitseksid...»

«Minu jaoks on vabariigi aastapäev tähtis ja räägin seda ka oma kahele lapsele. Meie pere on osaliselt vene päritolu, kuid tunnen end siiski üdini eestlasena ja armastan oma kodumaad. Vahel muidugi kahtlen, kas siin on ikka turvaline, ent jah – siin ma olen...»

Arlis

«Vaba inimest ei olegi olemas, vähemalt minu jaoks.

Eestis meil seda vabadust pole ega hakkagi olema, kui meil selline peaminister on! Kui tuuakse inimeste arvamust küsimata sisse migrandid, siis kus on vabadus? Eestit nimetatakse küll demokraatlikuks, meil on sõnavabadus, aga sõna ei julge ikkagi keegi võtta... Õnneks ei ole ma elus valimas käinud – mina neid sinna ennast esindama valinud pole. Enda mõttemaailmas olen vaba inimene, mind ei seo mitte miski mitte kellegagi. See on mõnes mõttes hea, mõnes mõttes halb...»

«Ausalt öeldes, ei oska ma Eestit teiste riikidega võrrelda, ei ole jõudnud välja, sest olen veel tudeng. Pole vaba finantsi, et lubada endale välismaareisi, tutvumaks teise kultuuriga. Olen mõelnud välismaale tööle minna, aga hetkel ei saa seda kahjuks endale lubada. Kui hariduse omandamisega on ühel pool, siis miks ka mitte. Praegu ei ole ma selleks veel piisavalt vaba.»

Eve

«Kodus tähistame alati vabariigi aastapäeva:

sööme perega ühiselt torti ja vaatame telekast presidendi vastuvõttu. Tervikuna on minu tutvusringkonnas kõik inimesed väga eestimeelsed: elavad ja töötavad siin. Ainult mõned sugulased on Soomes ja Ameerikas. Ma pole nii kitsarinnaline, et arvaksin, justkui kõik välisriigist tulijad, näiteks pagulased, oleksid halvad. Turistidena jalutab meil linnapildis ringi ju väga erineva kultuuritaustaga inimesi – mind see ei hirmuta. Ent eestlane ei ole piisavalt tolerantne, pigem oleme kokkuhoidvad ega taha võõraid kultuure – me pole avatud. Mina elan päev korraga ja kogu poliitiline melu mind ei huvita. Mis tuleb, see tuleb nii ehk naa...»

«Olen ise akiivne laulupidudel osaleja ja ka minu tütar on seal käinud. Meile meeldib laulda ja see tunne, kui kogu rahvas ühiselt kaasa laulab, on väga ülev. See on meie kultuuripärand, mida tasub hoida. Olgem positiivsed ja ärgem kõndigem morni näoga ringi! Kui on positiivsust, siis läheb kõik hästi.»

Ülo

«Eesti riik pole kunagi päris vaba olnud,

sest vabadusel on omad kohustused. Kui oleme Euroopa Liidus, ei ole me vabad. Ja kui saame sealt mingit abi, peame selle eest kallist hinda maksma. Vabadus sõltub ikka sellest, kuidas keegi mõtleb, aga päris vaba ei saa mitte keegi olla...»

«Mina tunnen end Eestis päris hästi ja täitsa vabalt, mul on kõik vajalik olemas. Vabadus andis ka vabad piirid – meil on nii väike maa, et inimestel on huvitav näha mis mujal toimub. Minnakse ennast täiendama, otsitakse põnevamat tööd, mille eest makstakse rohkem. Väga paljudel on lihtsalt rännuhuvi. See on ka vaba riigi teene, sest varem olid ju piirid kinni. Aga meie vabadus on ikkagi õhukesel jääl, sest oleme Euroliidu nii-öelda polügoon – meie maa ongi tervenisti piiritsoon, kus võime tallermaaks sattuda nii, et meid ei märgatagi...»

Eevi

«Mulle meenub aeg, mil Eesti oli veel Nõukogude võimu all.

Kuidas ma ikka kiirustades tööle jooksin, sest hiljaks jääda või puududa ei tohtinud, veel vähem joobes peaga tööle minna. Väravas oli muidugi saabudes alati kontroll, kõik pidi olema nagu kord ja kohus. Nõukogude Eestis oli ka koolikord range, ühes külakoolis käisid paljud lapsed ning nii mõnelgi oli koolist koju ikka väga pikk tee. Vene keelt õpetati, pidevalt olid etteütlused... Tõesti – praegu on meie vabaduse määr ju eelnevaga võrreldes oluliselt suurem. Inimesed nurisevad, kuid ometi on meil vabadus ja rahu…»

«Mis puudutab hetkel Eesti omariiklust ja vabadust, siis kõige suurem mure on muidugi võõraste rahvaste sisseränne. Kas siis kuidagi ei saa teha niimoodi, et inimesed saaksid elada oma kodumaal, mitte pole sunnitud põgenema ja teistesse riikidesse minnes segadust tekitama? See ei ole ju vabadus või rahu... Kui enda peale mõtlen, siis mina ei taha minna võõrasse riiki, olen põline eestlane.»

Hendrik

«Eestlased justkui kardaks tohutult,

et meie keel ja kultuur hääbuvad, aga ainus võimalus tänapäeva maailmas ellu jääda, on tegelikult hästi avatud olla. Maailm globaliseerub nii tugevasti, et me ei saa jääda mingiks kinniseks tsooniks, kus on ainult eesti keel ja kultuur ning kedagi sisse ei lasta. See on kõige kiirem viis oma inimestest ja kultuurist ilma jäämiseks. Peame lihtsalt muudatustega kohanema – usun, et siis püsivad meie keel ja kultuur kaua.»

«Eesti riik on väga hea koht, kus elada. Olen ka Taanis elanud: seal oli tore, aga Eestil on väga palju võlusid. Heaolu ei ole küll nii suur nagu Skandinaavias, aga seetõttu on meil ka enam vabadust. Tunned, et sinust sõltub rohkem, kuna riik pole liialt bürokraatlik ning kõik reeglid ei ole kindlalt paika pandud. Skandinaavias on tohutult palju kirjutatud ja kirjutamata reegleid. Eesti riik on minu meelest selles plaanis palju vabam, noortel inimestel on siin parem.»

Triinu

«Vabadus on see, kui sul on oma maja,

aed selle ümber ja läheduses ei näe inimesi. Kui lähed hommikul ihualasti välja ja saad värskesse lumme viskuda – see on vabadus, mida praegu kodus kogen. Kui järve peal on talvel jää, paned uisud jalga, tuul vuhiseb kõrvus, uisutad üksi üle järve – see on vabadus. Ja kui sul on oma peenar ja seal porgandid ning kaheaastane laps võtab porgandi, peseb ära ja sööb – see on vabadus. See, kui mul on oma maa ja ei ole sõda, saan harida oma põldu ja lapsed saavad rahulikult mängida – seda ei saaks ju olla, kui riik poleks vaba...»

«Minu jaoks on vabadus kõik sellised kodused ja lihtsad asjad: võtad omad porgandid-kapsad, lõigud need ära, paned omaköetud ahju, võtad välja, sööd ja see ei ole sulle mitte midagi maksma läinud. See on vabadus rahast. Ja see, et võid jätta õhtul ukse lukust lahti ja autole võtme ette, näitab turvalisust. See ongi meie vabadus...»