Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/03/4447981t1hccef.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/01/27/4910413t1h249f.jpg)
Ma ei kaota kunagi midagi, aga kunagi on ikka esimene kord. Nii märkasin möödunud reedel õhtusöögi lõppedes, et pangakaart on kadunud. See on mul alati kindlas kohas, aga sel korral seda seal enam ei olnud. Ehmatus oli suur, sest palgapäev oli hiljuti ja arvestatav osa kuusissetulekust istus ikka veel kaardil.
Õnneks sain esimesele ehmatusele kiire leevenduse. Pangaäpp telefonis lasi kontojääki kontrollida – tuli vaid telefoni intensiivselt raputada. Uhh, raha oli alles. Edasi suundusin äppi mööda oma konto väljavõtet vaatama, et kuhu ma siis oma kaardi kaotasin – mis oli see koht, kus viimati kaardimakse tegin? Ahaa, hommikul, kui kohvi ostsin – piisavalt turvaline paik, kuhu kaart vedelema jätta. Kui liiga halvasti ei lähe, siis saan esmaspäeval kaardi kätte.