Vabariigi presidendi kiri Eesti suuremate päeva- ja nädalalehtede peatoimetajatele

President Toomas Hendrik Ilves. Foto: Margus Ansu

Kuulutasin 10. detsembril välja avalikus käsitluses «allikakaitseseaduseks» tituleeritud «Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse». Seda tehes lähtusin põhiseaduses kehtivast nõudest, mille järgi jätab vabariigi president seaduse välja kuulutamata siis, kui see on vastuolus põhiseadusega.

Oma isikliku hinnangu seaduse vajalikkuse, kasulikkuse või menetlemise korra kohta pean jätma kõrvale. Võin kinnitada, et selle seaduse puhul kontrolliti erilise tähelepanuga selle kooskõla ajakirjandusvabaduse (PS § 45), isiku au ja hea nime kaitse kohustuse (PS § 17) ja ettevõtlus- ning omandi kasutamise vabadusega (PS §§31, 32), samuti igaühe õigusega moraalse kahju hüvitamisele (PS § 25).

Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Hüvitise suuruse määrab kohus kõiki asjaolusid arvestades omal äranägemisel. Eesti kohtupraktikas on ajakirjandusväljaannetelt välja mõistetud kahjuhüvitised erineva suurusega, ulatudes mõnel juhul mitmesaja tuhande kroonini. Väljendusvabadust (sh ajakirjandusvabadust) tohib vastavalt põhiseaduse § 45-le piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Põhiseaduse § 17 kohustab seadusandjat ette nägema abinõud inimeste au ja hea nime kaitseks. Need abinõud ei tohi põhiseaduse sätte ja mõtte kohaselt olla ülemääraselt karmid ega muuta väljendusvabadust olematuks või ohtlikult kammitsetuks.

Arvestades seda, et enamikus Põhja-Euroopa riikides – regioonis, millega tavatseme end kõiges võrrelda – on laimamise eest heastamiskohustuse kõrval ette nähtud ka kriminaalkaristus, ei saa väita, et Eestis kehtivad või kavandatavad moraalse kahju hüvitamise sätted kitsendaksid ajakirjandusvabadust ohtlikult ja euroopalikke tavasid eirates. Mitmetes riikides, mida õigusega peetakse sõnavabaduse traditsioonilisteks kantsideks, võib kohus oma allikaid kaitsvale ajakirjanikule mõista karistuseks vabadusekaotuse.  

Eesti on seevastu valinud ajakirjandusvabadust minimaalselt piirava tee ning olen veendunud sellise valiku õigsuses. Eesti varasem õigusruum ei näinud kirjutavatele ajakirjanikele ette õigust keelduda tunnistuste andmisest. Selline olukord oli vastuolus Euroopa Nõukogu allikakaitse soovitusega.

Seaduseelnõu menetlemise käigus leitud kompromiss on põhiseaduse ja eelviidatud soovitusega kooskõlas. Allika avaldamist saab nõuda üksnes väga raskete kuritegude korral, kui teisiti tõendeid koguda ei saa või see on väga raske; kui avalik huvi ütluste nõudmiseks on kaalukam kui allika varjamisega seotud huvi; kui kohus annab vastava loa. Kõik need tingimused peavad olema üheaegselt täidetud. Leian, et seadus ei läinud vastuollu põhiseaduse sätetega ja seega puudus mul õiguslik alus seadust tagasi lükata.

Paraku on kõnealuse seaduse menetlemisega kaasnenud vastuolude ja levinud väärteabe hulk kahetsusväärne. Selle ühe põhjusena näen Eesti seadusloomeprotsessi kroonilist puudujääki jätta seaduste vajalikkus, sisu ja selle ennustatav mõju põhjalikult ja õigel ajal läbi arutamata nendega, kelle tegevust seadus otseselt mõjutab.

Pean sõnavabadusest kui demokraatliku ühiskonna ühest aluspõhimõttest piiritult lugu. Jään ka alati toetama head ajakirjandust. Kasutan sõnavabaduse ja hea ajakirjanduse kaitsmiseks kõiki oma ametiga kaasnevaid võimalusi ja õigusi.