/nginx/o/2013/09/30/2418246t1hecd2.jpg)
See, et ühiskonnas kerkib esile mingi grupp inimesi, kes kuulutab end korraloojaks, ei ole iseenesest midagi uut. On olnud Ku Klux Klan, on olnud pruunsärklased jm. Meie jaoks on ohtlik, kui mõnel sellisel grupil õnnestub end laiemale üldsusele usutavalt serveerida kui mõistlikku asendust riiklikule korrakaitsele.
On ohtlik, kui selline grupp paneb inimesi uskuma, et seaduslike vahenditega enam ei saa ja nüüd on tarvis jõudu «altpoolt». On ohtlik, kui sellisele mõtteviisile tekib poolehoidjaid. Kurb öelda, kuid ka meil esineb usku pätimoraali õigsusesse, mille aluseks on rusika tugevus. «Lööme raisad maha või peksame läbi, siis läheb elu paremaks!» Aga ei lähe, sest uusi nn raisku tuleb kogu aeg juurde, ja uusi põhjusi, miks teisi peksta, leiab ka.
Küsimus ei peitugi selles, millest indiviidi tasandil selline pätimoraal tuleb, sest vastus on olemas: isiksuse kõverusest, s.o. suundumusest suunata oma hädad väljapoole, teistele inimestele või mingile grupile – teised on süüdi! Küsimus on selles, et kui pätimoraal ühiskonnas mingisugustki kõlapinda leiab, siis miks? Märksõnad, mille üle arutada, võiksid olla pettus, hirm ja harimatus. Pettus on vahest kõige tugevama mõjuga. Kui oma eesmärke näidatakse pühana ja toimimisviise õilsana, kui kusagilt ei paista, et võidakse ka agressiivsed olla, siis inimesed usuvadki, et tegu on õilsa üritusega. Tekib kujutluspilt korralikest inimestest, kes kõnnivad grupis tänaval ja ilma liigse vägivallata hoiavad korda. Muide, kas see mitte ei peaks meie politsei töö kirjeldus olema?
Sõna «hirm» tähendab siin mõtteid ja mõtteviisi, mis inimest midagi kartma sunnib. Indiviid ei mõista sageli, et tema uskumused võivad olla täiesti valed. Hirm selle ees, et varsti «on nad... ja siis...» peidab endas liialdavat pettust: «Nad kõik on vägistajad!» Pole õpitud, et liialdamine on enamasti pettus; et üksiku põhjal ei saa teha üldistust terviku kohta; et inimesed on erinevad ja mõtlevad erinevalt; tahetakse lihtsat seletust, kuna mitmetähenduslikkus ja keerukus tekitab mõneski ärevust või hirmu – keeruline mõeldakse lihtsaks –, nad kõik on halvad. Eespool nimetatu võib luua ettekujutuse, et nn sõdalaste gruppide teke on hea või vähemasti pole selles midagi halba.
Liialdavad valed leiavad uskujaid eriti siis, kui need, kes riigis on kutsutud informeerima, selgitama ja korrakaitset toetama, oma tööd viletsasti teevad. Tuleb riiklikult selgelt välja öelda, et meil selliseid võõramaiste ahistajate gruppe tänavale ei ilmu. Tuleb mitte ainult rääkida, kuidas politsei meid kaitseb, vaid tuleb ka midagi teha, et inimesed reaalselt näeksid, et neid kaitstakse. Tänavatel peavad olema politseinikud, mitte mingid sõdalaste grupid. Tuleb hüüda «Aru pähe!», kui koondatakse politseitöötajaid.
On täheldatud, et mitmetes nn jõumeetodeid viljelevates gruppides on eestvedajateks kõrgenenud agressioonivajadusega inimesed (vajadus teha teis(t)ele haiget, teise valu nautimine). Nii võib jõumeetodeid viljeleva grupiga liitunu avastada, et ta on osalenud kuritegelikus käitumises, kuigi seda algselt ei kavatsenud.
On halb, kui mõne nn sõdalaste grupi teke tavainimestelt mingisugustki heakskiitu leiab, sest siis oleme tasapisi õigusriigist eemaldumas, ja seda just inimeste vägivalda soosiva mõtteviisi tõttu. Pruunidele pataljonidele rohelise tule vilgutamise asemel tuleb meil riigi valitsejatelt nõuda järjepidevat riikliku korrakaitse abistamist, informatsiooni andmist, kuidas meie turvalisust tagatakse, ja selget sõnumit tauniva suhtumise kohta igasuguste sõdalaste gruppidesse, kes pretendeerivad korraloojateks.